Võhandu maraton

Öö olime rannas. Viskasime oma magamiskotid ja lebod suvekohviku räästa alla ja magasime.
Hommikul hakkas vihma tibutama. Mu saapad said märjaks. Öösel oli meiega üks kass, mina teda küll ei nänud kuid Eveli nägi. Eveli jällegi ei näinud meest, kes meie värska pudeli pihta pani, kusjuures, pudelis polnud mitte isegi värska vaid tavaliseim kraanivesi. Siit moraal: öösel Võrus Tamula rannas magades, jälgige meest valge koti ja prillidega, talle meeldib värska pudeleid näpata.

Ärkasime 5.50, stardini jäänud tund ja 10 minutit. Tundus, et olime viimased, kogu rand oli rahvast täis, kes sebis oma paadi kallal, kes pakkis varustust. Silkasime kiirelt oma paadi järgi, neelasime hommikusöögi, toppisime riidesse, reguleerisime pedaalid ja järvele.

Kõlas pauk. Kõigil hakkas kiire. Suurem rebimine oli kõrkjates, Tamulast viib Võhandusse väike jõenireke. Kes ees sel tee. Kõrkjatest saime kenasti Võhandule, ees ootas 93 kilomeetrit puhast naudingut!

Aerutasime, mõni paat kimas mööda. Nägime Roltsi, latlasi, multisportlast. Esimene KP saabus kähku. Selleks ajaks oli meist mööda saanud Paikuse naiskahene kajakk. Nojah, jaksu tundus neid olevat ja mingil hetkel olid nad kaugel ees.

20 kilti, jõudsime järgi Lempsule, tagant tuli Ahti. Mööda olime saanud Paikuse naistest, multisportlane oli kahel korral juba supelnud. Ees ootas mõnusaim osa jõest veskipaisud.

Eric tuli tagant, söögipunktis nägime ka Timot ja Mihklit. Supp on ikka hea söök. Ega pikka pidu, kohe edasi. Nürim osa ootas ees- roostik ja jõnklev jõgi. Aer ei püsinud enam käes, lihased on valusad, appi, ma ei oska enam aerutada, kuidas see nüüd käiski. Nüri, mõtetu nühkimine. Miks ma küll siia tulin?

25 jäänud. Jälle supp ja kohe edasi. Nägime Roltsi, Lempsi, lätlasi. Ericu raputasime maha. Etapi pikkus oli 14 kilti, oli vast aerutamine. Tempo oli hea.

Veel 10 kilti- Räpinast Võõpsu sillani. Ega armu antud. Eric tuli järgi, sõitis meie laines- puhkas. Lätlased püsisid sabas. Viimased kolm olid juba rasked. Veel 300 meetrit, saaks juba läbi! Saigi.
Lõplik koht 15, naistest esimesed, aega kulus 10,33 tundi. Gepsu järgi olime sõitnud 101 km ja keskmine kiirus oli 10 km/h!

Külm, janu, energiat pole. Ruttu riideid vahetama.

Oeh, hakkab juba parem.
Tulen veel!

Kastna raba

Kastna rabasse saab kõige paremini Kastna hiiemäe juurest. Hiiemäel kasuks hetkeks kindlasti peatuda ja ronida 11- harulist pärna vaatama. Väidetvalt olla see pärn alguse saanud vana puu kännuvõsudest. 
Hiiemäe kohta liigub legend, et muistsel ajal olla praeguse hiiemäe kohapeal hoopis põld. Talumees kündnud põllul, kui eit uksepealt näinud, et hiis tuleb. Karjunud siis kõvasti aga ei miskit. Kündja polevat kuulnud ja jäi hiie alla.

Raba on vinge. Kuna veetase on praegu kõrgel on ka rabades palju vett. Ilma räätsadetta on raba nõlva alusest märest ülesaamine suhteliselt problemaatiline. Päästa võib veel külmunud pinnas ja jää. Raba on laugasterohke. Laukad on aerofotolt vaadates ilusti "rivis". Raba üllatas kummaliste veesoonte olemasoluga. Raba ääres oleval laukal oli selgelt näha kahte pinnasest väljavoolavat allikalaadset voolukohta. Keset raba sattusime märele- viitab
 rabamasiivide lahknemis kohale.

Vütsi lisas kahe sookure laul, seda usumatult lähedalt. Raba servas trummeldas musträhn, laulis metsvint, põllul kiivitaja. Suur kevad.