Monday, May 11, 2009

Uus

Minu tegemistest saab edaspidi lugeda aadressil

http://triini-mannike.blogspot.ee



Triin

Thursday, May 7, 2009

Alutaguse metsades












Tedrekuked (pildistas Bert)

Alutaguse- igati väärt piirkond, kus teha loodusvaatlusi. Seekord läksin , et olla tedretelgis ja vaadata tedremängu. Bert kibeles karu näha. Jätsin ta raiesmiku servale ja läksin ise enne videviku saabudes koprakraave uudistama.

Kopra nägemise oli hoopiski lihtne, mul ei pruukinudki autost välja tulla, kui juba nägin teda kraavis askeldamas. Ta tegeles seal oma okstega, vedas ja näris neid. Minust ei teinud kuulmagi. Jätsin kopra askeldama, et kuulata linde. Käod olid hoos. Kuulda oli viie isalinnu kukkumist, sekka emalinnu sillerdusi. Metsvint rõkkas, õõnestuvi uhutas, rasvatihane kilkas, rästad rõkkasid, punarind piserdas pärleid vastu klaasi, vares kraaksus, rongad kisasid, metskurvitsad norisesid, pardid kihutasid mööda. Loodus elas ja päev päevaga hakkas rohkem häält tegema.

Oli juba päris hilja, kui tedretelki jõudsin. Külm oli. Taevas oli selge ja kuu paistis. Liikusin räätsadega telgini. Vaikust oli kuulda. Noppisin mõned jõhvikad soo pealt.

Hommikul kuulsin läbi une susistamist. Olin kella pannud kella 7 -ks, eelmine kord, kui poisid telgis olid algas mäng just siis. See kord oli algus enne kella 6 -te. Seekordne varem algus oli ilmselt tingitud ilusamast ilmast. Kukkesid oli ka rohkem. Mänguplatsil oli 7 kukke, kaheksas kükitas ühe männi ladvas. Ilusad prisked kuked olid. Punaste “mütside”, musta sulestiku ja valge puhvis sabaga. Kuked sisistasid ja hüplesid vastakuti, puhevil suli käisid ähvardavalt üksteise ümber. Mängu saatis kulistav heli. Kuked lendasid edasi tagasi. Kanad mulle platsi servades silma ei hakanud.

Äkitsi panid kõik tedrekuked lendu ja maandusid eemal mändide varju. Varsti nägin ka selle põhjuse, loorkull liugles mööda. Kuid kohe, kui kull oli piisavalt kaugel, lendasid kuked tagasi ja üldine vastastikune sisin ja hüplemine jätkus.

Järgmise külalisene jalutas platsile sookurg. Ta tegi ennast teatavaks pasundaval trompethäälel. Kuked ei lasknud ennast kurest härida. Mäng jätkus ümber tema.

Kella 8 ringis kulin vaibus ja mingil hetkel lendasid kuked erisuundades.

Panin asjad kokku ja vantsisin metsast välja.

Berdi saagiks oli põder. Lisaks kuulis ta händkakku huilgamas. Viimast oleks tahtnud isegi kuulata.

Enne kodu poole sõitu otsustasime ringi ümber kvartali teha. Et äkki näeb mõnda toredat looma. Ajasime lendu kaks sookure paari. Nägime metsise kana tee ääres seiramas ja kahte tedrekukke. Järgekordse sihi peal vaatasin, et teel taas keegi. Kas järgekordne sookurg? Haarasin binokli ja vaatasin tõtt hundiga. Mõnda aega meid vahtinud, silkas ta üle kraavi metsa.


metsas oli,

Triin

Monday, May 4, 2009

Hiigelkanuuga kimamas mööda Emajõe luhta








Ega ma palju saanudki puhata ja mängida kohe sain matkale minna. Selle üle oli mul ainult hea meel.

See polnud teps mitte tavaline kanuu vaid hiigelkanuu. Mahutavusega 10 inimest, et meil varustust 2 päeva jaoks, võtsime pardale 7. Ja nii kahe alusega.

Paadid lükkasime vette Rõikast,
sõitsime lõbusalt alla voolu. Jõel oli teisigi aluseid. Enne meie paatide vette saamist möödus hunnik Tallinki kanuusid. Veel ruumipuudust ei tekkinud ja me mahtusime kõik ilusti ära. Õnneks polnud Tallinki paadidel midagi ühist nende suure emaga.

Põltsamaa jõge allavoolu veeredes sattusime kahele põdra korjusele, ühe "lõhn" oli kaugelt tunda. Ilmselt olid nad jõkke läbi jää kukkunud ja uppunud. Sama saatus oli tabanud veel kolme metssiga. Kahest neist pidime mööduma väga lähedalt. Sabad olid püsti ja natuke keerdus.

Esimesel päeval ei tulnud linnulaulu kuulamisest midagi välja. Paadi seltskonna hääletämber kasvas iga läbitud kilomeetriga. Meie paadi näol oli tegemist karmikäelise kapteniga, kuna olime pidevalt teisel kohal pidime kohutavalt palju aerutama. Armu ei antud. Kes vähegi viilis sai kohe suulise hoiatuse. Mässukatsed surus kapten osavalt maha. Esimesele paadile vähegi lähemale saades, kaotas kapten alati juhitavuse ja paat sõitis roostikku. Sellistel juhtude pidime jälle otsast alustama, et eessõitjatele taas saba peale saada. Õnneks olid Jägermeisti pausid lubatud.

Aerutasime kõigest väest nii Põltsamaa jõe alamjooksul kogu Pede jõe ja tükikese Emajõge kuni Palupõhjani, kuid ei miskit. Jäime teiseks. Maastik lendas mööda hirmsa kiirusega, oli vist õrn- rohelist värvi.

Õhtuseks präänikuks oli kopravaatlus. Peale sellist edevat päevasõitu oli paadis raske tasa olla. Muljeid nii palju. Kuid kobras näitas ennast. Mitmeid kordi ja lähedalt. Sulistas suhteliselt julgelt meie lähedal. Korra siiski ehmatas ja ujus kaugemale. Terved luhad olid vee all. Pidu ja pillerkaar kobraste kodus. Süüa rohkelt.

Järgmisel päeval ei kilganud keegi. Andresel oli tuline õigus kui ta ütles, et järgmine päev on paatkond tasa. Wise man. Vinge oli kuulda kukkumas kägu, pääsukesi mööda silkamas, hüüpi, rootsiitsitajat ja näha jäälindu kala haaramas.

Matkalõpuosa kulges Võrtsjärvel. Ta võlus meid oma avarusega.


Tormiline matk oli.


Triin

Mu koduke on tilluke..

Olen juba jupp aega kodus olnud. Nii umbes- täpselt 7 päeva. Olen ampsanud oma igatsetud heeringa võileibu. Liis kostitas mind nendega kohe esimestel tundidel peale maandumist. Pole veel kahjuks proovinud klimbisuppi selleni jõuan tuleval nädalavahetusel.

Viimane lennusõiduots kippus eriti venima. Olid minu pikamad 2 ja pool tundi. Viimase minutid olid lõbusad, sain siis kogu Eestit justkui peopesalt vaadata. Nägin tükikest Ristna nina ja siis juba sõitis Osmusaar mööda ja Pakrid kohe järgi. Ülemiste järv ja lennujaam. Minu kärsitust suurendas möödalend lennujaamast, olime vist peaaegu juba Aegviidus. Õnneks maandusime Tallinna.

Esimesena kohtusin Heiliga, kes poetas mulle pihku kollased nartsissid, õhupalliga oli õnnetus juhtunud. Mis juhtus, sellest Heili vaikis. Kuna mul läks lennujaamas suhteliselt pikalt arvas Heili, et olin blondiini näol temast vaikselt juba möödunud. Blondiiniks ma seal kaugel ei saanud, kuid juuksed värvusid kraadi võrra heledamaks küll. Nahk oli pruunimaks kärsanud, ma pidvat neegri möödu välja andma siin valgete inimeste seas.

Timo ja Piretit kohtasin lennujaamas ka. Piret oli mitmekesi- väike tüdruk temas juba vehkles jalgadega.

Inimesed tänaval olid kuidagi jube kahvatud, valged. Ilm oli ju ilus- päike paistis ja oli parajalt soe. Kuuldavasti olevat see üks esimesi ilusaid ilmu. Neid tuli veel.

Triin

Wednesday, April 22, 2009

KL

Ootan oma lendu. Jälle. Nüüd pikem lend- Londonisse. Siis koju. Pea on tühi, mitte üht mõtet,emotsiooni pole. Eelnevatel päevadel tundsin suurt ärevust, et koju. Samas oli ka natuke kahju siit ära minna. Kuid praegu?


Triin

Tasmaania pilti

































































































































Triin

Paar Malaisia pilti

Pilt tehtud Batu koopa läheduses, mitte loomaaias.




































































Pildistas Triin


Saturday, April 18, 2009

Singapur

Seekorda kirjutan Singapuri lennujaamast. Minu lennuni on veel üüratult aega.

Hommikul ajas meid ülesse toakaaslane nagu alati. Ta minu meelest ei maga üldse. Väike hiina naine, töötab kuskil kassapidajana.

Linn ja maa on mõnusaks vahelduseks Malaisiale. Puhas, turvaline, mõnus, ei pea nunna moodi riietuma. 80 % Singapuri elanikest moodustavad kohalikud hiinlased.

Kohtusin siin indialasest Nitiniga, kes siin elanud- töötanud 5 aastat. Tema muidugi väidab, et peale teist aastat on siin liiga igav elada. Oled käinud pea igas kõrtsus ja tead piirkonda peensuseni. Peaaegu liiga täiuslik.

Tagasiteel käisin läbi tiibeti templist, mis asub mu hosteli lähedal. Palju rahvast sebis ringi. Valmistuti suurteks pidustusteks, mis on järgmise kuu alguses. Kohalik tädi haaras mul nööbist ja kukkus seletama, mida miski tähendab ja rabas mind igasuguste võõrapäraste nimedega. Lõi mu oimetuks. Olin sest kullast karrast ja erksatest värvidest niigi lummatud. Aga proua hiilgas. Pidasin oma 2 minutit vastu siis palusin tal lõpetada. Ta naeris ja jättis mind rahule.

Templi kõrval asus evangistlik kirik.



Triin

Wednesday, April 15, 2009

Mhh..

Tahan tagasi valgete inimeste maale. Kus tänaval kõndides sõbrad ei katkesta kõnelust, et mind vaadata, kus lapsed ei unusta kõndimist, kui möödun. Kus inimesed minu kõnetamiseks tahavad a) mulle taksot kutsuda b) mulle käekelli, kotte müüa c) mind enda restorani sokutada.

Alates teisest päevast peale olen kõiki ja kõike tuima ükskõiksusega ignoreerinud. Kuid säärane tähelepanu väsitab.

Kummaline on jälgida inimesi, kelle päeva sündmuseks on minu nägemine. Nad ei väsi mind vahtimast, minust tehakse videosid ja fotosid. Oleksin justkui kuulus staar. Autogramme ei küsita.


Triin

Monday, April 13, 2009

Kualad

Oma seekordset kirjutist kirjutan linnast nimega Kuala Terengganu. Kuala tähendab malaisia keeles mudast jõesuuet. Kuala nimelisi kohti on siin veelgi näiteks Kuala Lumpur, Kuala Rompin, kõikidest nendest linnadest voolab jõgi läbi ja eelldatavasti mudane.

Siinne linn on väike, käisin selle umbes 20 minutiga läbi. Rohkem ehk tahaks avastamis hiinalinn, millest ma sujuvalt mööda kõndisin. Õhtul on seal rohke melu, kui õhtusöögi aeg.
Suurim vaatamisväärsus linnas oli nn. eksklusiivne tualett. Sissepääs oli 2 RM ja selle raha eest sai end peeglist vaadata. Päris suur peegel oli, ennast sai külje pealt ka vaadata. Lisaks wc olemas potid ja oh, üllatust paber. Ja muidugi ei puudunud seep ning kätekuivatus puhur. Jah, eksklusiivne. Poonusena oli wc ees ennast sisse seadnud just poegi saanud kassiemand, kes end mõnuga vastu minu sääri nühkis.

Pean siia täpsustuseks lisama, et Malaisia avalikkudes tualetides pole wc potte on vaid auk. Loputuskast küll on. Kuid paber on haruldane. Seebist ja kuivatuspuhurist ma ei räägigi.

Kuala Terengganusse tulin bussiga. Terve bussisõit oli paras ooper. Me teadsime vaid, kus on bussijaam ja omasime infot, et buss peaks kunagi tulema. Andmed kõikusid 2-3 tunni piires. Algselt pidi buss tulema kell 9 siis 9.30 siis 10 ning veel lisandus, et maybe 11.
Kohalikud üritasid meile taksosi pähe määrida ja muigasid ja naersid meie üle, kui nn. bussijaamas ootasime. Bussijaam polnud mitte kuidagi tähistatudki. Buss siiski tuli kell 10.30. Vahemaa, mida läbisiime oli ca. 100 km. Pidime selle läbima 1- 2,5 tunniga. Õigeks osutus 3 tundi, kuna vahepeal läks meil buss katki. Inglased olid paanikas, prantslastest paar võttis seda eriti rahulikult. Bussijuht helistas kuhugi ja vaatas hoolega ühte õlist varrast, mille ta mootori seest leidis. Mingi ime läbi sai buss sellest varda vaatamiset korda ja peale väga lühikest katkiolemist jätkasime oma reisi.

Viimased oma reisi päevad veetsin tillukesel saarel nimega Pulau Perhentian. Saarestikku kuulub kaks peamist saart, kuhu turiste sõidutatakse. Olin väiksemal Kencil. Piirkond kuulus ilusate randade ja koralli poolest. Enamus seal oldud aja veetsin vees, snorgeldasin. Oli ilus, oli koralle ja oli kalu ja nähtavus oli hea, kuid suur vallrahu on ägedam. Ivo oli õigus, kui ta kirjutas, et seal on palju surnud koralle ja nähtavus pole kõige parem. Ainsaks poonuseks oli hai ja rai nägemine. Alguses nägin väid hai uime, õnneks olin ise kuival maal. Olin plaaninud just snorgeldama minna, ei läinud. Järgmine päev teisel rannal, nägin äkitsi haid mööda ujumas. Appi, kogu keha oli krambis. Siis möödus hai uuesti seekord oli tegemist väiksema isendiga. Proovisin külma närvi säilitada ja ujusin enda meelest kaunikesti rahulikult ranna poole. Igaksjuhuks vaatasin korduvalt selja taha ja kontrollisin, kas kõik varbad ikka alles. Olid.

Hiljem kuulsin Giomilt, et tegemist haiga, mis korallil üsna tavaline. Liigi tunneb ära mustatriibu järgi, mis selja- ja sabauimel. Nime unustasin muidugi ära. Hiljem nägin haid veel mitu koda. Kuid ikkagi ei usaldanud piirkonda kauemaks snorgeldama jääda.

Raid nägin kahel korral. Kartlik. Aga ilus kala ja parajalt suur. Hea meel oli mul ka Nemo nägemise üle, mida ma suurel korallrahul ei näinud. Nad on paigatruud kalad ja kaitsevad oma pesa võimukalt. Igakord tulid mind ära ajama, kui liiga lähedale ujusin.

snorgeldamiseni,
Triin

Monday, April 6, 2009

tere,
Olen koos saba ja karvadega saabunud õnnelikult Kuala Lumpuri. Lend oli pikkkkk. Palavust on 25 kraadi, kuid see kord ei tabanud see mind nii valusalt näkku nagu Cairnsi saabudes. Palme ja prügi on palju.



Homme näen rohkem,
Triin

Saturday, March 7, 2009

Kuidas me Tully jõel raftisime..

Tully asub Queenslandi põhja osas, Cairnsist sõidab sinna 1,5 tundi. Linn on kuulus banaanide, vihma ja tundmatute lendavate objektide poolest. Viimaseid pidi just Tullys kõige rohkem nähtama. Suurte üleujutuste tõttu, mille all kannatas terve põhja Queensland sai kannatada ka Tully, mis tingis banaani hinna lennu. 90 % austraalia banaanisest valmib just siin.

Raftimist alustati Tully jõel juba 1984 aastal. Jõel on pais, mis loob head tingimused aastaringseks raftimiseks. Pais toodab elektrit kogu Queenslandi jaoks.

Raftimine pole siinsel jõel alati hästi lõppenud. Aletes 1996 aastast on hukkunud kaheksa inimest, 15 on raskelt vigastada saanud. Viimatine õnnetus oli 14. veebruari, kus said surma kaks korea kodanikku.

Otsustasime raftimist Tully jõel ikkagi proovida. Kuid hirmutunne kasvas jõe lähenedes.

Kõik oli turistidele lihtsaks tehtud- buss korjas meid hommikul hostelist peale viis kohale, meid söödeti joodeti ja toodi tagasi. Kuid kõigest järgemööda.

Raskeim osa oli hommikune bussipeale jõudmine. Seljataga oli raske töönädal. Ma ei oleks tahtnud olla Anne nahas, kes alles kell 4 peolt koju jõudis. Ta pidav vapralt vastu. Buss korjas meid kell pool 7 peale.

Jõe ääres jaotati meid paatidesse, enne veel anti meile kiiver ja vest. Neid ei tohtinud me mingi hinna eest seljast ega peast võtta. Giidiks saime Chrissi, paadikaaslasteks ühe hollandi ja ühe iiri tüdruku.

Kokku oli rafte kaheksa. Chris oli noor giid, sõitnud sealsel jõel aasta. Kuna ta oli kõige uuem giididest ei tohtinud meie ühtegi kärestikku esimese paadina võtta. Meeldis Chrissi väga elulised hüüatused enne kärestikke näiteks, “õu shitt” oli üks neist. Kärestikudesse mindi ükshaaval, alati oli siis keegi, kes signaliseeris, et kas tohib järgmine tulla või mitte. Ühes kohas kasutati koguni teise giidi abi, kes viskas meile köie, mille abil Chris paati keeras.

Kõik giidid olid varustatud kiivri ja vestiga nagu meiegi, lisaks nuga, 3 karabiini, viskeots vesti küljes, sammuti viskeots paadis.

Esimesed kärestikud olid päris toredad, vett pritsis ja vahtu lendas. Üsna ruttu sai Chris aru, et minuga on midagi mäda, ma pidavat ennast veel liiga mugavalt tundma ja aeruliigutus olevat ka liiga hoogne. Pidin Annega koha vahetama, sõitu jätkasin vasakul pool.

Chrissi antud käsklustest kõlasid- paddle forward, paddle back, over left/ right, hold on, hide. Lubatud polnud aeru käepidemest lahti lasta. Ainuke erand oli siis kui kõlas käsklus hide, siis pidi aeru horisontaalselt hoidma. Ega Eric asjatult ütle, et noki nina alumise käega, sain obaduse paadikaaslaselt. Raftimisest mäletan sinakat laiku oma silma all.

Kokku raftisime 14 km.

Lõunat saime üsna ruttu, liigagi. Koht oli vägagi idulliline ja imeilus. Ühelpool kallast vihmamets, teiselpool kõrge kallas, kust kosk piserdas vett jõkke.

Vahust vett oli ohtralt, väga vähe oli kohti, kus oli vaikne vesi. Mõni koht oli hirmutav, lained hirmsuured, kivid vahele pikitud.

Turistidele pakuti võimalust kuue meetriselt kaljult alla vette hüpata. Meil oli pundis hunnik rootsi poisse, kes oma oskusi näitasid. Võimalus anti lained omal nahal proovida, et seal siis jalad ees, selili allavoolu hulpida. Sissehüpates tuli end kiire ujumisliigutusega jõe keskele viia, et mitte sattuda kaldalähedal olevatesse kividesse. Kaldalt vaadates polnud see just miski keeruline ega hirmutav, kuid lainetesse sattudes oli see jube, ainult valge vaht ümbes, kuigi mul oli vest tundin, et kohe upun ära, õhku polnud ja laine loksutas meeletult. Kui lainetus lõppes tuli end kähku kaldale vinnata, järgmine kärestik polnud enam kaugel. Keda laine liiga kaugele viis see püüti viskeotsadega kinni.

Õhtupoolikul koju sõites olid bussis ainult magavad turistid.


Mitte enam raftimiseni,
Triin

Monday, February 9, 2009

Tühjad letid






























Üleujutused. Oleme suurematest linnadest ära lõigatud. Toitained tuuakse meritsi. Letid on lagedad.


üleujutusteni,
Triin

Wednesday, February 4, 2009

QLD outback

Jaanuari viimasel ja veebruari esimesel päeval käisime viiekesi: mina, Allan, Anne, Mark ja Lehte maailma avastamas. Nägime nii mõndagi.

Meie käiku võiks laias laastus nimetada koopaste käiguks. Koopastes käisime tõesti palju, avastasime neid, ahhetasime ilusate võlvide all, ronisime kaljudel, ilma köiteta, roomasime kitsastes koobastes, et avastada uusi käike, nägime nahkhiiri lendamas, nägime ämblikke, liblikaid ja sisalikke, nägime sadu aastaid vanu kaljujoonistusi, aborigeenide tehtud, mängisime oreliheliredelit stalantiitidega, saime mudaseks, hingeldasime ja higistasime.

Oma matka esimesel päeval st. öösel olime Davis Creegis. Öösel sellepärast, et farmist sõitsime välja pimedas, kella kaheksa paiku. Siin kirde Austraalias läheb pimedaks kell 7 õhtul. Vihma sadas. Tee peal tegime kahe tunnise peatuse Maeebas, nimelt Leo oli leidnud ripakil wifi, hakkasime seda usinalt kasutama. Arvutid olid kõigil välja arvatud Anne, ta oli üsna igavlev. Viis, kuidas Allan Anne kaasa kauples oli väga ekspromt. Anne, kes oli veinist joovastunud pakkis oma käekoti, teadmata, mis teda ees ootab. Anne on meie farmis olnud umbes 2 nädalat. Anne utsitusel sõitsime ööbimiskohta.

Anne teatas kohe, et tema magab autos. Mina ja Allan olime telgis, Mark ja Lehte tõmbasid endale koormakatte peale ja alla. Vihma sadas ikka. Kuna olime roninud suhteliselt kõrgele oli tuult omajagu. Ööbimiskoht oli tegelikult kose vaateplatvorm. Kosk kohises, tuul puhus ja vihma sadas. Mulle tuli kohe meelde kodu- pimedad sügisööd, kui tuul vahtrate ladvus tuuseldab. Lahe oli. Ainult sügise lõhna polnud. Öö oli niiske, et mitte öelda märg. Pole kunagi pidanud magaamiskotti veest välja väänama, nüüd ma tegin seda. Kuid ega külm olnud, märg ainult.
Edasi kulges meie tee tagasi Mareeba poole, läbi Athetoni, Herbetoni, Irvinbangi Pertfordi poole. Irvinbangis lõppes asfalt, ees ootas kruusane tee, teadmata kvaliteediga. Me polnud sugugi kindlad, et tee on üldse läbitav. Wet season. Tee otsusts meid läbi lasta. Neljavedu vajas vaid korra kasutamist. Tee oli pikk ja raputas meid parasjagu. Tegemist oli küll peamagistraaliga Irvinbangi ja Pertfordi vahel, kuid minul tekkis korduvalt tunne, et sõidame mööda külavaheteed. Meeleolu lõid tee peal magavad ja mäluvad lihaveised, hobused. Kummaline tühjus oli seal outbackis, me ei näinud ainustki maja, inimest või autot. Rannikust olime kõigest 150 km eemal. Pertfordi jõudes olime läbinud teadmata arvu pisikesi ojasid, jõgesid. Veel pisikesed aga suurveega kindlasti vaat et läbimatud ja sillad on sellistel teedel tundmatud.
Pertfordist oli Chillangoeni 65 km. Teeolud olid tunduvalt paremad, sõitsime enamus aega kõvakattega teel, kuigi oli ka kruusaseid laike. Tee kõrvale hakkas kerkima kaljusid. Moodustasid kummalise ja ilusa kooskõla koos puudega. Kaljud ise olid enamasti hallikad sinakad, puud tumerohelised. Kaljud olid eemalt vaadates justkui lossid- suured ja kindlad, ilusate võlvakendega.

Tee pealjõudsime järgi kolmele autole, meie üllatus oli suur, kuid mõningase vaatluse tulemusena selgus, et tegemist inimestega meie farmis, kes olid ka otsustanud Chillangoesse tulla.

Koos läksime koopaid uudistama. Kolm koobast oli lukku pandud. Ei saanud ei kõrvalt ega ülevalt sisse, millest oli muidugi kahju. Kuid õnneks selgus, et vabalt saab sisse minna kahte koopasse. Otsisime taskulambid välja ja kümmekond inimest ronisid koopasse. Sisse minek oli libe ja suhteliselt järsk, allpoole läks käik veelgi kitsamaks, siis aga laiened toredaks saaliks. Ühes nurgas oli puhtaveeline ojake. Kogu kalju oli seest kaetud korallidega, stalantiidid laes, madalamad kaakide poolt ära murtud. Esimesest saalist sai teise, mis oli väiksem,puujuured olid end siiani läbi pressinud. Õhku oli all vähe, kõik hingeldasid ja higistasid. Kui hakkasime koopast välja minema, selgus et Stefan pole enam meiega ja ühtäkki ei suutnud keegi meenutada, millal teda viimati nägime. Arvasime et ehk on ta vaikselt koopast välja läinud. Oligi.

Teised läksid tagasi farmi, kui meie hakkasime õhtusööki valmistama. Viisime köögi ülesse vaateplatvormile, kust oli ümbruskonnale hea vaade. Sain taas üle pika aja kokata, roaks valmisid makaroniad muna, juustu ja hernega, kõrvale tegi Monika salatit. (Farmi rahvast otsustasid Monika ja Stefan ööseks meiega laagriplatsi ja toitu jagada). Anne sai endale kotlettide küpsetamise. Kõik see maitses hästi, peale sai rüübata valget veini või piima. Kängurulihast vortsid olid liiast, jätsime nad järgmiseks päevaks.
Öö veetsime taas vaateplatvormil, mis oli seekord katusega.

Järgise hommiku koobas oli nimetatud Pompeii koopaks. Üllatas oma suuruse ja avarusega. Laes nägime nahkhiiri ringi lendamas. Koopaseinad olid kaetud erinevat värvi korallidega, tumerohelist tooni andis hallitus. Koobas viis edasi kahte väiksemasse saali, seinad korallidega kaunistatud. Lahe. Pole midagi sellist veel näinud.

Chillangoe ise oli pisi-pisike asul. Vaikne ja rahulik, elanikud toimetasid omi asju, koerad haugatasid, linnud laulsid. Linn oli heaks vahelduseks Mareeba ja Cairnsile, kus ma enamasti liikvel.

Chillangoest me kaugemale väga palju sõita ei saanud, jõgi tuli ette. Vesi oli meetri jagu sillast kõrgem. Mark tõi oma arbuusi, mille me ära sõime ja koorest paadikesed tegime. Känguruvorstid küpsetasime lõkkel. Enamus sai liiga ära küpsetatud. Maitse- polnud suurem asi, väga spetsiifiline.

Enne jõge nägime liiklusmärki, märgil oli kirjas, et järgmise bensiinijaamani on 560 km!
Tagasiteel veel kaljusid. Peatusime karjamaa serval, mis olid termiidipesi täis pikitud. Karjamaa kõrval seisid kaljud. Avastasime veel koopaid, ilusamad, kui Chillangoes, puutmata, turistidest käimata. Ronisime kaljudel, mis olid teravad. Haakuvus oli hea, sain ronida soolot, uskumatutes kohtades, näha uskumatuid vaateid. Kaljud nõudsid ohvreid, Mark sai mesilase või herilase käest nõelata ning põgenemisteel sai Anne haava peopessa.

Chillangoe muuseumist- näitusesaalist saime teada, et asulast umbes 12 km kaugusel on kaevandatud 1 miljon untsi kulda. Kuna me seda sel retkel ülesse ei leidnud, otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Google eathist on kaevandus ilusti näha. Tegemist on ümmarguse auguga 300 m sügav ja 1 km raadiusega. Sügavneb astmeliselt justkui amfiteater. Mitte et me kulda leida prooviks aga labidad ja kirkad võtame järgmisel korral kaasa :)
Uus retk on meil plaanitud mahajäetud kaevanduslinnades kolamiseks. Kaks sellist jäävad meile päris lähedale Dimbulahist põhja poole- Mount Mulligan ja Thornborough. Linnad on oma aja ära elanud ja nüüd on seal tühjus.

Kodu poole sõites hakkas sadama, kuulsime teistelt, et olla terve päeva on kallanud. Outbackis olles ei saanud me piiskagi. Tsüklon oli jälle kohal.

Pilte vaata Allani blogist http://www.htg.tartu.ee/~d2allan/2009/koopatrip/

Kolamiseni,
Triin

Granite gorge





















<










Oma ühes eelmises kirjutises kirjutasin Granite gorges, kirjapilt ekslikult Granite georg. Nüüüd lisan pilte sellest toredast kohast. Palju kive ja piisikesi kängurusid, mis tegelikult on wallabid.






Triin

Friday, January 23, 2009

Vallrahu






















Pildistas Annika, Allan ja Craig

mis hakkab silma

Rooväljade vahel.


































pildistas

Triin

Monday, January 12, 2009

Seiklus jätkub

Alustan sealt, kust pooleli jäin, mango rash oli viimatine asi. Njah, kui ma oma viimast postitust kirjutasin ei olnud mul veel õrna aimugi, et minu rash kestab tavalise nädala asemel kaks. Asi läks koguni nii hulluks, et otsustasin haiglasse minna. Farmist ma mingit infot suurt saanud. Tahtnuks teada, kuidas seda rashi ravida ja milliseid ravimeid võtta ja kuidas. Apteegist soovitati nii kreeme kui tablette, tabletid pidid selle kolme päevaga ära võtma. Kreemi ei soovitatus, see pidi poorid kinni ajama ja siis ei saa nahk hingata. Proovisin mõlemat, ei midagi, tablettidega oleks justkui natukene parem hakanud aga see oli vaid üheks päevaks.

Haiglas pidin hunniku pabereid ära täitma, õnneks ei võtnud see kaua aega ja üsna ruttu võttis arst mind vastu. Vaatas mu sääri ja imestas, et nii pikalt olen vastu pannud. Mulle kirjutati tabletid, apteegist ostsin veel Pinetarsol-i männitõrva lõhnaline vedelik, mida soovitati ka naha peale panna. Ma nüüd ei teagi, mis asi kõige paremini mõjus, kas usk, tabletid või see männitõrva lõhnaline vedelik, igaljuhul järgmine päev oli palju parem. Tundsin, et turse on kõvasti alla läinud. Lõhnasin männitõrva järele ja mingil hetkel omandasin põlved sääred ja reied jälle oma endise kuju ja suuruse.

Premeerisin enda paranemist kahepäevase rattamatkaga Athetoni ja tagasi. Esimese päeva õhtul kohtusin Allani, Lehte, Annika, Edithi ja Taavoga, kes olid parajasti Athetoni ümbruses jugasid ja muid looduskauneid kohti vaatamas. Kohtumiskohaks oli Tinaroo kosk ja tamm, Athetonist 15 km kaugusel. Tegime Tinaroo järve ääres lõket ja ujusime, magasime seal samas rannal, kuni päike meid äratas. Hommikul jälle vette ujuma, ümbruses olid lahedad kaljud, mis vajasid turnimist. Nägin esimest korda looduses kilpkonna ja laagriplatsile tuli meid uudistama red back fairy wren, pisike vilgas lind, tumepunase selja ja muidu must lind, iludus ise. Peale mõnusat hommikusööki läksid teised autoga oma teed ja mina hakkasin kodu poole tagasi minema. Öösel oli hea rattaga sõita, polnud kuumust ja päikest, mis tegi sõidu eriti karmiks. Lisaks ei tundunud mäed öösel nii kõrged nagu päeval. Athetonis tegin pikema peatuse, et mitte sõita kõige palavamal ajal, lisaks täiendasin oma joogivaru, vett läks ohtralt.

Enne koju suundumist käisin läbi Granite Georgist. Igavesti äge koht, kus suurte rahnude peal hüppavad kängurud ringi. Kängurud on teisased aga rahnud on lahedad, kuidas neid vesi voolinud on. Leotasin seal tiba aega oma mango rashiseid jalgu.

Kodus tegi Mark mulle suppi ja järgmiseks hommikuks pannkooke. Margi pannkoogid on jube head. Viisin tema ka Granite Georgi, läksime ratastega, uudistasime seal oma pool päeva, tagasi jõudsime alles öösel. Jagasime Lehte ja Taavoga oma elamusi ja nemad rääkisid oma reisist.

Enne oma Athetoni matka uurisin pikalt kaarte ja järgmine matkasihtpunkt oli juba teada- Mareeba wetland. Komentaaride kohaselt pidi tegemist olema väga laheda linnuvaatlemis piirkonnaga. Mareebast on sinna 14 km, tee oli sinna päris põnev. Pool teest sõitsin mööda peamagistraali ja teise poole nn. külavahel. Seal sain päris huvitavaid vaatlusi. Tee äärde jäi pisike märg loik, kus paterdasid Magpie goose -id, loigus toitus neid oma 20 isendit, lisaks märkasin lähevevat parve, kes suundus samasse kohta toituma. Suhkruroo vahel kraavis märkasin hallikat great- billed heron-i. Kummaline on siin maal see, et linnud pole kõndivate ja jalgrataste inimestega harjunud, kangestuvad või lendavad minema. Seda raskem oli minul, pidin liigi paremaks vaatlemiseks väga ettevaatlikutl lähemale luurama. Tee märgalani läks läbi savanni ja just enne märgaala piir oli jupike vihmametsa. Tegelikult oli tegemist pigem vihmametsa moodi pargiga. Siin vaatlesin esimest korda figbirdi ja red-winged parrot aasal jalutas minu rõõmuks black-necked stork.

Mareeba märgalas pettusin, kas sattusin sinna valel ajal või on ta jällegi üks selline koht mida üles upitatakse. Eest leidsin korraliku infrastruktuuriga majadebloki, kus kohvik, infopunkt, ööbimiseks majakesed. Ainuke mida ma ei näinud olid linnud, lähemal vaatlusel olid esindatud little pied cormorant, little black cormorant, darter, partidest wandering whistling duck.Eriti hea meel oli mul comb- crested Jacana üle, vinge lind. Liigub ringi veetaimede peal, varbad on tal eriti pikad. Noorlind sebis seal samas. Päev oli korda läinud, kui veel nägin oma lemmiklindu siin Austraalias- double-barred finch pisike (10 cm), vilgas lind, kuid uudishimulik ja laseb ennast üsna lähedalt vaadelda. Talle on iseloomulik kaks musta triipu valgel kõhul, lisaks sinine nokk. Emas ja isaslind on ühesugused.

Linnuvaatluse kohapealt olen õigesse piirkonda sattunud, levikukaartidel on siinne piirkond enamasti esindatud. On kolm põhilist piirkonda Tasmani, Cape York või ida rannik. Liike on praeguseks kogunenud 41, ära olen märkinud linnud, keda olen saanud pikalt vaadelda ja keda olen ära tundnud.

Nõudmiseni,
Triin