Ootan oma lendu. Jälle. Nüüd pikem lend- Londonisse. Siis koju. Pea on tühi, mitte üht mõtet,emotsiooni pole. Eelnevatel päevadel tundsin suurt ärevust, et koju. Samas oli ka natuke kahju siit ära minna. Kuid praegu?
Triin
Wednesday, April 22, 2009
Saturday, April 18, 2009
Singapur
Seekorda kirjutan Singapuri lennujaamast. Minu lennuni on veel üüratult aega.
Hommikul ajas meid ülesse toakaaslane nagu alati. Ta minu meelest ei maga üldse. Väike hiina naine, töötab kuskil kassapidajana.
Linn ja maa on mõnusaks vahelduseks Malaisiale. Puhas, turvaline, mõnus, ei pea nunna moodi riietuma. 80 % Singapuri elanikest moodustavad kohalikud hiinlased.
Kohtusin siin indialasest Nitiniga, kes siin elanud- töötanud 5 aastat. Tema muidugi väidab, et peale teist aastat on siin liiga igav elada. Oled käinud pea igas kõrtsus ja tead piirkonda peensuseni. Peaaegu liiga täiuslik.
Tagasiteel käisin läbi tiibeti templist, mis asub mu hosteli lähedal. Palju rahvast sebis ringi. Valmistuti suurteks pidustusteks, mis on järgmise kuu alguses. Kohalik tädi haaras mul nööbist ja kukkus seletama, mida miski tähendab ja rabas mind igasuguste võõrapäraste nimedega. Lõi mu oimetuks. Olin sest kullast karrast ja erksatest värvidest niigi lummatud. Aga proua hiilgas. Pidasin oma 2 minutit vastu siis palusin tal lõpetada. Ta naeris ja jättis mind rahule.
Templi kõrval asus evangistlik kirik.
Triin
Hommikul ajas meid ülesse toakaaslane nagu alati. Ta minu meelest ei maga üldse. Väike hiina naine, töötab kuskil kassapidajana.
Linn ja maa on mõnusaks vahelduseks Malaisiale. Puhas, turvaline, mõnus, ei pea nunna moodi riietuma. 80 % Singapuri elanikest moodustavad kohalikud hiinlased.
Kohtusin siin indialasest Nitiniga, kes siin elanud- töötanud 5 aastat. Tema muidugi väidab, et peale teist aastat on siin liiga igav elada. Oled käinud pea igas kõrtsus ja tead piirkonda peensuseni. Peaaegu liiga täiuslik.
Tagasiteel käisin läbi tiibeti templist, mis asub mu hosteli lähedal. Palju rahvast sebis ringi. Valmistuti suurteks pidustusteks, mis on järgmise kuu alguses. Kohalik tädi haaras mul nööbist ja kukkus seletama, mida miski tähendab ja rabas mind igasuguste võõrapäraste nimedega. Lõi mu oimetuks. Olin sest kullast karrast ja erksatest värvidest niigi lummatud. Aga proua hiilgas. Pidasin oma 2 minutit vastu siis palusin tal lõpetada. Ta naeris ja jättis mind rahule.
Templi kõrval asus evangistlik kirik.
Triin
Wednesday, April 15, 2009
Mhh..
Tahan tagasi valgete inimeste maale. Kus tänaval kõndides sõbrad ei katkesta kõnelust, et mind vaadata, kus lapsed ei unusta kõndimist, kui möödun. Kus inimesed minu kõnetamiseks tahavad a) mulle taksot kutsuda b) mulle käekelli, kotte müüa c) mind enda restorani sokutada.
Alates teisest päevast peale olen kõiki ja kõike tuima ükskõiksusega ignoreerinud. Kuid säärane tähelepanu väsitab.
Kummaline on jälgida inimesi, kelle päeva sündmuseks on minu nägemine. Nad ei väsi mind vahtimast, minust tehakse videosid ja fotosid. Oleksin justkui kuulus staar. Autogramme ei küsita.
Triin
Alates teisest päevast peale olen kõiki ja kõike tuima ükskõiksusega ignoreerinud. Kuid säärane tähelepanu väsitab.
Kummaline on jälgida inimesi, kelle päeva sündmuseks on minu nägemine. Nad ei väsi mind vahtimast, minust tehakse videosid ja fotosid. Oleksin justkui kuulus staar. Autogramme ei küsita.
Triin
Monday, April 13, 2009
Kualad
Oma seekordset kirjutist kirjutan linnast nimega Kuala Terengganu. Kuala tähendab malaisia keeles mudast jõesuuet. Kuala nimelisi kohti on siin veelgi näiteks Kuala Lumpur, Kuala Rompin, kõikidest nendest linnadest voolab jõgi läbi ja eelldatavasti mudane.
Siinne linn on väike, käisin selle umbes 20 minutiga läbi. Rohkem ehk tahaks avastamis hiinalinn, millest ma sujuvalt mööda kõndisin. Õhtul on seal rohke melu, kui õhtusöögi aeg.
Suurim vaatamisväärsus linnas oli nn. eksklusiivne tualett. Sissepääs oli 2 RM ja selle raha eest sai end peeglist vaadata. Päris suur peegel oli, ennast sai külje pealt ka vaadata. Lisaks wc olemas potid ja oh, üllatust paber. Ja muidugi ei puudunud seep ning kätekuivatus puhur. Jah, eksklusiivne. Poonusena oli wc ees ennast sisse seadnud just poegi saanud kassiemand, kes end mõnuga vastu minu sääri nühkis.
Pean siia täpsustuseks lisama, et Malaisia avalikkudes tualetides pole wc potte on vaid auk. Loputuskast küll on. Kuid paber on haruldane. Seebist ja kuivatuspuhurist ma ei räägigi.
Kuala Terengganusse tulin bussiga. Terve bussisõit oli paras ooper. Me teadsime vaid, kus on bussijaam ja omasime infot, et buss peaks kunagi tulema. Andmed kõikusid 2-3 tunni piires. Algselt pidi buss tulema kell 9 siis 9.30 siis 10 ning veel lisandus, et maybe 11.
Kohalikud üritasid meile taksosi pähe määrida ja muigasid ja naersid meie üle, kui nn. bussijaamas ootasime. Bussijaam polnud mitte kuidagi tähistatudki. Buss siiski tuli kell 10.30. Vahemaa, mida läbisiime oli ca. 100 km. Pidime selle läbima 1- 2,5 tunniga. Õigeks osutus 3 tundi, kuna vahepeal läks meil buss katki. Inglased olid paanikas, prantslastest paar võttis seda eriti rahulikult. Bussijuht helistas kuhugi ja vaatas hoolega ühte õlist varrast, mille ta mootori seest leidis. Mingi ime läbi sai buss sellest varda vaatamiset korda ja peale väga lühikest katkiolemist jätkasime oma reisi.
Viimased oma reisi päevad veetsin tillukesel saarel nimega Pulau Perhentian. Saarestikku kuulub kaks peamist saart, kuhu turiste sõidutatakse. Olin väiksemal Kencil. Piirkond kuulus ilusate randade ja koralli poolest. Enamus seal oldud aja veetsin vees, snorgeldasin. Oli ilus, oli koralle ja oli kalu ja nähtavus oli hea, kuid suur vallrahu on ägedam. Ivo oli õigus, kui ta kirjutas, et seal on palju surnud koralle ja nähtavus pole kõige parem. Ainsaks poonuseks oli hai ja rai nägemine. Alguses nägin väid hai uime, õnneks olin ise kuival maal. Olin plaaninud just snorgeldama minna, ei läinud. Järgmine päev teisel rannal, nägin äkitsi haid mööda ujumas. Appi, kogu keha oli krambis. Siis möödus hai uuesti seekord oli tegemist väiksema isendiga. Proovisin külma närvi säilitada ja ujusin enda meelest kaunikesti rahulikult ranna poole. Igaksjuhuks vaatasin korduvalt selja taha ja kontrollisin, kas kõik varbad ikka alles. Olid.
Hiljem kuulsin Giomilt, et tegemist haiga, mis korallil üsna tavaline. Liigi tunneb ära mustatriibu järgi, mis selja- ja sabauimel. Nime unustasin muidugi ära. Hiljem nägin haid veel mitu koda. Kuid ikkagi ei usaldanud piirkonda kauemaks snorgeldama jääda.
Raid nägin kahel korral. Kartlik. Aga ilus kala ja parajalt suur. Hea meel oli mul ka Nemo nägemise üle, mida ma suurel korallrahul ei näinud. Nad on paigatruud kalad ja kaitsevad oma pesa võimukalt. Igakord tulid mind ära ajama, kui liiga lähedale ujusin.
snorgeldamiseni,
Triin
Siinne linn on väike, käisin selle umbes 20 minutiga läbi. Rohkem ehk tahaks avastamis hiinalinn, millest ma sujuvalt mööda kõndisin. Õhtul on seal rohke melu, kui õhtusöögi aeg.
Suurim vaatamisväärsus linnas oli nn. eksklusiivne tualett. Sissepääs oli 2 RM ja selle raha eest sai end peeglist vaadata. Päris suur peegel oli, ennast sai külje pealt ka vaadata. Lisaks wc olemas potid ja oh, üllatust paber. Ja muidugi ei puudunud seep ning kätekuivatus puhur. Jah, eksklusiivne. Poonusena oli wc ees ennast sisse seadnud just poegi saanud kassiemand, kes end mõnuga vastu minu sääri nühkis.
Pean siia täpsustuseks lisama, et Malaisia avalikkudes tualetides pole wc potte on vaid auk. Loputuskast küll on. Kuid paber on haruldane. Seebist ja kuivatuspuhurist ma ei räägigi.
Kuala Terengganusse tulin bussiga. Terve bussisõit oli paras ooper. Me teadsime vaid, kus on bussijaam ja omasime infot, et buss peaks kunagi tulema. Andmed kõikusid 2-3 tunni piires. Algselt pidi buss tulema kell 9 siis 9.30 siis 10 ning veel lisandus, et maybe 11.
Kohalikud üritasid meile taksosi pähe määrida ja muigasid ja naersid meie üle, kui nn. bussijaamas ootasime. Bussijaam polnud mitte kuidagi tähistatudki. Buss siiski tuli kell 10.30. Vahemaa, mida läbisiime oli ca. 100 km. Pidime selle läbima 1- 2,5 tunniga. Õigeks osutus 3 tundi, kuna vahepeal läks meil buss katki. Inglased olid paanikas, prantslastest paar võttis seda eriti rahulikult. Bussijuht helistas kuhugi ja vaatas hoolega ühte õlist varrast, mille ta mootori seest leidis. Mingi ime läbi sai buss sellest varda vaatamiset korda ja peale väga lühikest katkiolemist jätkasime oma reisi.
Viimased oma reisi päevad veetsin tillukesel saarel nimega Pulau Perhentian. Saarestikku kuulub kaks peamist saart, kuhu turiste sõidutatakse. Olin väiksemal Kencil. Piirkond kuulus ilusate randade ja koralli poolest. Enamus seal oldud aja veetsin vees, snorgeldasin. Oli ilus, oli koralle ja oli kalu ja nähtavus oli hea, kuid suur vallrahu on ägedam. Ivo oli õigus, kui ta kirjutas, et seal on palju surnud koralle ja nähtavus pole kõige parem. Ainsaks poonuseks oli hai ja rai nägemine. Alguses nägin väid hai uime, õnneks olin ise kuival maal. Olin plaaninud just snorgeldama minna, ei läinud. Järgmine päev teisel rannal, nägin äkitsi haid mööda ujumas. Appi, kogu keha oli krambis. Siis möödus hai uuesti seekord oli tegemist väiksema isendiga. Proovisin külma närvi säilitada ja ujusin enda meelest kaunikesti rahulikult ranna poole. Igaksjuhuks vaatasin korduvalt selja taha ja kontrollisin, kas kõik varbad ikka alles. Olid.
Hiljem kuulsin Giomilt, et tegemist haiga, mis korallil üsna tavaline. Liigi tunneb ära mustatriibu järgi, mis selja- ja sabauimel. Nime unustasin muidugi ära. Hiljem nägin haid veel mitu koda. Kuid ikkagi ei usaldanud piirkonda kauemaks snorgeldama jääda.
Raid nägin kahel korral. Kartlik. Aga ilus kala ja parajalt suur. Hea meel oli mul ka Nemo nägemise üle, mida ma suurel korallrahul ei näinud. Nad on paigatruud kalad ja kaitsevad oma pesa võimukalt. Igakord tulid mind ära ajama, kui liiga lähedale ujusin.
snorgeldamiseni,
Triin
Subscribe to:
Posts (Atom)