Monday, May 11, 2009
Thursday, May 7, 2009
Alutaguse metsades
Tedrekuked (pildistas Bert)
Alutaguse- igati väärt piirkond, kus teha loodusvaatlusi. Seekord läksin , et olla tedretelgis ja vaadata tedremängu. Bert kibeles karu näha. Jätsin ta raiesmiku servale ja läksin ise enne videviku saabudes koprakraave uudistama.
Kopra nägemise oli hoopiski lihtne, mul ei pruukinudki autost välja tulla, kui juba nägin teda kraavis askeldamas. Ta tegeles seal oma okstega, vedas ja näris neid. Minust ei teinud kuulmagi. Jätsin kopra askeldama, et kuulata linde. Käod olid hoos. Kuulda oli viie isalinnu kukkumist, sekka emalinnu sillerdusi. Metsvint rõkkas, õõnestuvi uhutas, rasvatihane kilkas, rästad rõkkasid, punarind piserdas pärleid vastu klaasi, vares kraaksus, rongad kisasid, metskurvitsad norisesid, pardid kihutasid mööda. Loodus elas ja päev päevaga hakkas rohkem häält tegema.
Oli juba päris hilja, kui tedretelki jõudsin. Külm oli. Taevas oli selge ja kuu paistis. Liikusin räätsadega telgini. Vaikust oli kuulda. Noppisin mõned jõhvikad soo pealt.
Hommikul kuulsin läbi une susistamist. Olin kella pannud kella 7 -ks, eelmine kord, kui poisid telgis olid algas mäng just siis. See kord oli algus enne kella 6 -te. Seekordne varem algus oli ilmselt tingitud ilusamast ilmast. Kukkesid oli ka rohkem. Mänguplatsil oli 7 kukke, kaheksas kükitas ühe männi ladvas. Ilusad prisked kuked olid. Punaste “mütside”, musta sulestiku ja valge puhvis sabaga. Kuked sisistasid ja hüplesid vastakuti, puhevil suli käisid ähvardavalt üksteise ümber. Mängu saatis kulistav heli. Kuked lendasid edasi tagasi. Kanad mulle platsi servades silma ei hakanud.
Äkitsi panid kõik tedrekuked lendu ja maandusid eemal mändide varju. Varsti nägin ka selle põhjuse, loorkull liugles mööda. Kuid kohe, kui kull oli piisavalt kaugel, lendasid kuked tagasi ja üldine vastastikune sisin ja hüplemine jätkus.
Järgmise külalisene jalutas platsile sookurg. Ta tegi ennast teatavaks pasundaval trompethäälel. Kuked ei lasknud ennast kurest härida. Mäng jätkus ümber tema.
Kella 8 ringis kulin vaibus ja mingil hetkel lendasid kuked erisuundades.
Panin asjad kokku ja vantsisin metsast välja.
Berdi saagiks oli põder. Lisaks kuulis ta händkakku huilgamas. Viimast oleks tahtnud isegi kuulata.
Enne kodu poole sõitu otsustasime ringi ümber kvartali teha. Et äkki näeb mõnda toredat looma. Ajasime lendu kaks sookure paari. Nägime metsise kana tee ääres seiramas ja kahte tedrekukke. Järgekordse sihi peal vaatasin, et teel taas keegi. Kas järgekordne sookurg? Haarasin binokli ja vaatasin tõtt hundiga. Mõnda aega meid vahtinud, silkas ta üle kraavi metsa.
metsas oli,
Triin
Monday, May 4, 2009
Hiigelkanuuga kimamas mööda Emajõe luhta
Ega ma palju saanudki puhata ja mängida kohe sain matkale minna. Selle üle oli mul ainult hea meel.
See polnud teps mitte tavaline kanuu vaid hiigelkanuu. Mahutavusega 10 inimest, et meil varustust 2 päeva jaoks, võtsime pardale 7. Ja nii kahe alusega.
Paadid lükkasime vette Rõikast,
sõitsime lõbusalt alla voolu. Jõel oli teisigi aluseid. Enne meie paatide vette saamist möödus hunnik Tallinki kanuusid. Veel ruumipuudust ei tekkinud ja me mahtusime kõik ilusti ära. Õnneks polnud Tallinki paadidel midagi ühist nende suure emaga.
Põltsamaa jõge allavoolu veeredes sattusime kahele põdra korjusele, ühe "lõhn" oli kaugelt tunda. Ilmselt olid nad jõkke läbi jää kukkunud ja uppunud. Sama saatus oli tabanud veel kolme metssiga. Kahest neist pidime mööduma väga lähedalt. Sabad olid püsti ja natuke keerdus.
Esimesel päeval ei tulnud linnulaulu kuulamisest midagi välja. Paadi seltskonna hääletämber kasvas iga läbitud kilomeetriga. Meie paadi näol oli tegemist karmikäelise kapteniga, kuna olime pidevalt teisel kohal pidime kohutavalt palju aerutama. Armu ei antud. Kes vähegi viilis sai kohe suulise hoiatuse. Mässukatsed surus kapten osavalt maha. Esimesele paadile vähegi lähemale saades, kaotas kapten alati juhitavuse ja paat sõitis roostikku. Sellistel juhtude pidime jälle otsast alustama, et eessõitjatele taas saba peale saada. Õnneks olid Jägermeisti pausid lubatud.
Aerutasime kõigest väest nii Põltsamaa jõe alamjooksul kogu Pede jõe ja tükikese Emajõge kuni Palupõhjani, kuid ei miskit. Jäime teiseks. Maastik lendas mööda hirmsa kiirusega, oli vist õrn- rohelist värvi.
Õhtuseks präänikuks oli kopravaatlus. Peale sellist edevat päevasõitu oli paadis raske tasa olla. Muljeid nii palju. Kuid kobras näitas ennast. Mitmeid kordi ja lähedalt. Sulistas suhteliselt julgelt meie lähedal. Korra siiski ehmatas ja ujus kaugemale. Terved luhad olid vee all. Pidu ja pillerkaar kobraste kodus. Süüa rohkelt.
Järgmisel päeval ei kilganud keegi. Andresel oli tuline õigus kui ta ütles, et järgmine päev on paatkond tasa. Wise man. Vinge oli kuulda kukkumas kägu, pääsukesi mööda silkamas, hüüpi, rootsiitsitajat ja näha jäälindu kala haaramas.
Matkalõpuosa kulges Võrtsjärvel. Ta võlus meid oma avarusega.
Tormiline matk oli.
Triin
Mu koduke on tilluke..
Viimane lennusõiduots kippus eriti venima. Olid minu pikamad 2 ja pool tundi. Viimase minutid olid lõbusad, sain siis kogu Eestit justkui peopesalt vaadata. Nägin tükikest Ristna nina ja siis juba sõitis Osmusaar mööda ja Pakrid kohe järgi. Ülemiste järv ja lennujaam. Minu kärsitust suurendas möödalend lennujaamast, olime vist peaaegu juba Aegviidus. Õnneks maandusime Tallinna.
Esimesena kohtusin Heiliga, kes poetas mulle pihku kollased nartsissid, õhupalliga oli õnnetus juhtunud. Mis juhtus, sellest Heili vaikis. Kuna mul läks lennujaamas suhteliselt pikalt arvas Heili, et olin blondiini näol temast vaikselt juba möödunud. Blondiiniks ma seal kaugel ei saanud, kuid juuksed värvusid kraadi võrra heledamaks küll. Nahk oli pruunimaks kärsanud, ma pidvat neegri möödu välja andma siin valgete inimeste seas.
Timo ja Piretit kohtasin lennujaamas ka. Piret oli mitmekesi- väike tüdruk temas juba vehkles jalgadega.
Inimesed tänaval olid kuidagi jube kahvatud, valged. Ilm oli ju ilus- päike paistis ja oli parajalt soe. Kuuldavasti olevat see üks esimesi ilusaid ilmu. Neid tuli veel.
Triin
Wednesday, April 22, 2009
KL
Triin