Tahan tagasi valgete inimeste maale. Kus tänaval kõndides sõbrad ei katkesta kõnelust, et mind vaadata, kus lapsed ei unusta kõndimist, kui möödun. Kus inimesed minu kõnetamiseks tahavad a) mulle taksot kutsuda b) mulle käekelli, kotte müüa c) mind enda restorani sokutada.
Alates teisest päevast peale olen kõiki ja kõike tuima ükskõiksusega ignoreerinud. Kuid säärane tähelepanu väsitab.
Kummaline on jälgida inimesi, kelle päeva sündmuseks on minu nägemine. Nad ei väsi mind vahtimast, minust tehakse videosid ja fotosid. Oleksin justkui kuulus staar. Autogramme ei küsita.
Triin
No comments:
Post a Comment