Esimne konjak läks libedalt ja teine ka. Teise ajal pisteti kinni kõik minu võileiva varustus. Pidavat kehtima reegel, et kõigepealt sööme Triinu võileivad ära ja siis igaüks oma. Kolmas nii kiirelt ei läinud. Kolmanda ajal tekkis poistel meeletu soov minna restoranvagunisse diskole, kell oli umbes kolm. Diskot polnud ja restoran oli suletud. Need eesti mehed, ei saa vedama ja pidama.
Tahtsin sirgelt magada. Kupeedes enam kohti polnud. Sirgemad kohad olid põrand, kuid seal puudus vaba pind ning pagasiriiul. Viimasest sai minu voodi. Soovitan, parem kui kägaralt istmel magada.
Rudolph tervitas meid. Koperdas ümber keskuse, noris head paremat. Nõustus koos minuga pildile jääma.
ATV mürin oli märguandeks, et süüa saab. Meid peksti varienditesse ja show võis alata. Appi, nad tulid ja tulid.. Nägime ühtekokku 12 karu, korraga olid ekraanil 5. Huvitav oli järgida ühte isast- emast, isane käis koguaeg emase kannul, ootas sobivat hetke paarituda. Kuid emase jaoks polnud veel sobiv hetk. Oli ka emane oma esimese aasta pojaga. Väike marakratt avastas veel maailma. Kuid kartis hirmsal moel suuri isaseid. Isased pidid noored maha murdma, et emased varem paaritumiseks valmis oleksid.
Õhtu tegija oli hoopis linavästrik. Proovis karu kõrvalt palasid haarata. Saanud ühe kätte, vudis täiel kiirusel kiiresti, kiiresti eemale. Karu muidugi ei liigutanud kulmugi.
Must harksaba oli ainuke tegija, kes julges karude nina eest toitu krabada. Polnud asja ei ronkadest ega ka vanast merikotkast.
Aga ahmi ei näinud. See oleks lahe olnud, peab veel tagasi minema.
