Üleujutused. Oleme suurematest linnadest ära lõigatud. Toitained tuuakse meritsi. Letid on lagedad.
üleujutusteni,
Triin
Monday, February 9, 2009
Tühjad letid
Üleujutused. Oleme suurematest linnadest ära lõigatud. Toitained tuuakse meritsi. Letid on lagedad.
Wednesday, February 4, 2009
QLD outback
Jaanuari viimasel ja veebruari esimesel päeval käisime viiekesi: mina, Allan, Anne, Mark ja Lehte maailma avastamas. Nägime nii mõndagi.
Meie käiku võiks laias laastus nimetada koopaste käiguks. Koopastes käisime tõesti palju, avastasime neid, ahhetasime ilusate võlvide all, ronisime kaljudel, ilma köiteta, roomasime kitsastes koobastes, et avastada uusi käike, nägime nahkhiiri lendamas, nägime ämblikke, liblikaid ja sisalikke, nägime sadu aastaid vanu kaljujoonistusi, aborigeenide tehtud, mängisime oreliheliredelit stalantiitidega, saime mudaseks, hingeldasime ja higistasime.
Oma matka esimesel päeval st. öösel olime Davis Creegis. Öösel sellepärast, et farmist sõitsime välja pimedas, kella kaheksa paiku. Siin kirde Austraalias läheb pimedaks kell 7 õhtul. Vihma sadas. Tee peal tegime kahe tunnise peatuse Maeebas, nimelt Leo oli leidnud ripakil wifi, hakkasime seda usinalt kasutama. Arvutid olid kõigil välja arvatud Anne, ta oli üsna igavlev. Viis, kuidas Allan Anne kaasa kauples oli väga ekspromt. Anne, kes oli veinist joovastunud pakkis oma käekoti, teadmata, mis teda ees ootab. Anne on meie farmis olnud umbes 2 nädalat. Anne utsitusel sõitsime ööbimiskohta.
Anne teatas kohe, et tema magab autos. Mina ja Allan olime telgis, Mark ja Lehte tõmbasid endale koormakatte peale ja alla. Vihma sadas ikka. Kuna olime roninud suhteliselt kõrgele oli tuult omajagu. Ööbimiskoht oli tegelikult kose vaateplatvorm. Kosk kohises, tuul puhus ja vihma sadas. Mulle tuli kohe meelde kodu- pimedad sügisööd, kui tuul vahtrate ladvus tuuseldab. Lahe oli. Ainult sügise lõhna polnud. Öö oli niiske, et mitte öelda märg. Pole kunagi pidanud magaamiskotti veest välja väänama, nüüd ma tegin seda. Kuid ega külm olnud, märg ainult.
Edasi kulges meie tee tagasi Mareeba poole, läbi Athetoni, Herbetoni, Irvinbangi Pertfordi poole. Irvinbangis lõppes asfalt, ees ootas kruusane tee, teadmata kvaliteediga. Me polnud sugugi kindlad, et tee on üldse läbitav. Wet season. Tee otsusts meid läbi lasta. Neljavedu vajas vaid korra kasutamist. Tee oli pikk ja raputas meid parasjagu. Tegemist oli küll peamagistraaliga Irvinbangi ja Pertfordi vahel, kuid minul tekkis korduvalt tunne, et sõidame mööda külavaheteed. Meeleolu lõid tee peal magavad ja mäluvad lihaveised, hobused. Kummaline tühjus oli seal outbackis, me ei näinud ainustki maja, inimest või autot. Rannikust olime kõigest 150 km eemal. Pertfordi jõudes olime läbinud teadmata arvu pisikesi ojasid, jõgesid. Veel pisikesed aga suurveega kindlasti vaat et läbimatud ja sillad on sellistel teedel tundmatud.
Pertfordist oli Chillangoeni 65 km. Teeolud olid tunduvalt paremad, sõitsime enamus aega kõvakattega teel, kuigi oli ka kruusaseid laike. Tee kõrvale hakkas kerkima kaljusid. Moodustasid kummalise ja ilusa kooskõla koos puudega. Kaljud ise olid enamasti hallikad sinakad, puud tumerohelised. Kaljud olid eemalt vaadates justkui lossid- suured ja kindlad, ilusate võlvakendega.
Tee pealjõudsime järgi kolmele autole, meie üllatus oli suur, kuid mõningase vaatluse tulemusena selgus, et tegemist inimestega meie farmis, kes olid ka otsustanud Chillangoesse tulla.
Koos läksime koopaid uudistama. Kolm koobast oli lukku pandud. Ei saanud ei kõrvalt ega ülevalt sisse, millest oli muidugi kahju. Kuid õnneks selgus, et vabalt saab sisse minna kahte koopasse. Otsisime taskulambid välja ja kümmekond inimest ronisid koopasse. Sisse minek oli libe ja suhteliselt järsk, allpoole läks käik veelgi kitsamaks, siis aga laiened toredaks saaliks. Ühes nurgas oli puhtaveeline ojake. Kogu kalju oli seest kaetud korallidega, stalantiidid laes, madalamad kaakide poolt ära murtud. Esimesest saalist sai teise, mis oli väiksem,puujuured olid end siiani läbi pressinud. Õhku oli all vähe, kõik hingeldasid ja higistasid. Kui hakkasime koopast välja minema, selgus et Stefan pole enam meiega ja ühtäkki ei suutnud keegi meenutada, millal teda viimati nägime. Arvasime et ehk on ta vaikselt koopast välja läinud. Oligi.
Teised läksid tagasi farmi, kui meie hakkasime õhtusööki valmistama. Viisime köögi ülesse vaateplatvormile, kust oli ümbruskonnale hea vaade. Sain taas üle pika aja kokata, roaks valmisid makaroniad muna, juustu ja hernega, kõrvale tegi Monika salatit. (Farmi rahvast otsustasid Monika ja Stefan ööseks meiega laagriplatsi ja toitu jagada). Anne sai endale kotlettide küpsetamise. Kõik see maitses hästi, peale sai rüübata valget veini või piima. Kängurulihast vortsid olid liiast, jätsime nad järgmiseks päevaks.
Öö veetsime taas vaateplatvormil, mis oli seekord katusega.
Järgise hommiku koobas oli nimetatud Pompeii koopaks. Üllatas oma suuruse ja avarusega. Laes nägime nahkhiiri ringi lendamas. Koopaseinad olid kaetud erinevat värvi korallidega, tumerohelist tooni andis hallitus. Koobas viis edasi kahte väiksemasse saali, seinad korallidega kaunistatud. Lahe. Pole midagi sellist veel näinud.
Chillangoe ise oli pisi-pisike asul. Vaikne ja rahulik, elanikud toimetasid omi asju, koerad haugatasid, linnud laulsid. Linn oli heaks vahelduseks Mareeba ja Cairnsile, kus ma enamasti liikvel.
Chillangoest me kaugemale väga palju sõita ei saanud, jõgi tuli ette. Vesi oli meetri jagu sillast kõrgem. Mark tõi oma arbuusi, mille me ära sõime ja koorest paadikesed tegime. Känguruvorstid küpsetasime lõkkel. Enamus sai liiga ära küpsetatud. Maitse- polnud suurem asi, väga spetsiifiline.
Enne jõge nägime liiklusmärki, märgil oli kirjas, et järgmise bensiinijaamani on 560 km!
Tagasiteel veel kaljusid. Peatusime karjamaa serval, mis olid termiidipesi täis pikitud. Karjamaa kõrval seisid kaljud. Avastasime veel koopaid, ilusamad, kui Chillangoes, puutmata, turistidest käimata. Ronisime kaljudel, mis olid teravad. Haakuvus oli hea, sain ronida soolot, uskumatutes kohtades, näha uskumatuid vaateid. Kaljud nõudsid ohvreid, Mark sai mesilase või herilase käest nõelata ning põgenemisteel sai Anne haava peopessa.
Chillangoe muuseumist- näitusesaalist saime teada, et asulast umbes 12 km kaugusel on kaevandatud 1 miljon untsi kulda. Kuna me seda sel retkel ülesse ei leidnud, otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Google eathist on kaevandus ilusti näha. Tegemist on ümmarguse auguga 300 m sügav ja 1 km raadiusega. Sügavneb astmeliselt justkui amfiteater. Mitte et me kulda leida prooviks aga labidad ja kirkad võtame järgmisel korral kaasa :)
Uus retk on meil plaanitud mahajäetud kaevanduslinnades kolamiseks. Kaks sellist jäävad meile päris lähedale Dimbulahist põhja poole- Mount Mulligan ja Thornborough. Linnad on oma aja ära elanud ja nüüd on seal tühjus.
Kodu poole sõites hakkas sadama, kuulsime teistelt, et olla terve päeva on kallanud. Outbackis olles ei saanud me piiskagi. Tsüklon oli jälle kohal.
Pilte vaata Allani blogist http://www.htg.tartu.ee/~d2allan/2009/koopatrip/
Kolamiseni,
Triin
Meie käiku võiks laias laastus nimetada koopaste käiguks. Koopastes käisime tõesti palju, avastasime neid, ahhetasime ilusate võlvide all, ronisime kaljudel, ilma köiteta, roomasime kitsastes koobastes, et avastada uusi käike, nägime nahkhiiri lendamas, nägime ämblikke, liblikaid ja sisalikke, nägime sadu aastaid vanu kaljujoonistusi, aborigeenide tehtud, mängisime oreliheliredelit stalantiitidega, saime mudaseks, hingeldasime ja higistasime.
Oma matka esimesel päeval st. öösel olime Davis Creegis. Öösel sellepärast, et farmist sõitsime välja pimedas, kella kaheksa paiku. Siin kirde Austraalias läheb pimedaks kell 7 õhtul. Vihma sadas. Tee peal tegime kahe tunnise peatuse Maeebas, nimelt Leo oli leidnud ripakil wifi, hakkasime seda usinalt kasutama. Arvutid olid kõigil välja arvatud Anne, ta oli üsna igavlev. Viis, kuidas Allan Anne kaasa kauples oli väga ekspromt. Anne, kes oli veinist joovastunud pakkis oma käekoti, teadmata, mis teda ees ootab. Anne on meie farmis olnud umbes 2 nädalat. Anne utsitusel sõitsime ööbimiskohta.
Anne teatas kohe, et tema magab autos. Mina ja Allan olime telgis, Mark ja Lehte tõmbasid endale koormakatte peale ja alla. Vihma sadas ikka. Kuna olime roninud suhteliselt kõrgele oli tuult omajagu. Ööbimiskoht oli tegelikult kose vaateplatvorm. Kosk kohises, tuul puhus ja vihma sadas. Mulle tuli kohe meelde kodu- pimedad sügisööd, kui tuul vahtrate ladvus tuuseldab. Lahe oli. Ainult sügise lõhna polnud. Öö oli niiske, et mitte öelda märg. Pole kunagi pidanud magaamiskotti veest välja väänama, nüüd ma tegin seda. Kuid ega külm olnud, märg ainult.
Edasi kulges meie tee tagasi Mareeba poole, läbi Athetoni, Herbetoni, Irvinbangi Pertfordi poole. Irvinbangis lõppes asfalt, ees ootas kruusane tee, teadmata kvaliteediga. Me polnud sugugi kindlad, et tee on üldse läbitav. Wet season. Tee otsusts meid läbi lasta. Neljavedu vajas vaid korra kasutamist. Tee oli pikk ja raputas meid parasjagu. Tegemist oli küll peamagistraaliga Irvinbangi ja Pertfordi vahel, kuid minul tekkis korduvalt tunne, et sõidame mööda külavaheteed. Meeleolu lõid tee peal magavad ja mäluvad lihaveised, hobused. Kummaline tühjus oli seal outbackis, me ei näinud ainustki maja, inimest või autot. Rannikust olime kõigest 150 km eemal. Pertfordi jõudes olime läbinud teadmata arvu pisikesi ojasid, jõgesid. Veel pisikesed aga suurveega kindlasti vaat et läbimatud ja sillad on sellistel teedel tundmatud.
Pertfordist oli Chillangoeni 65 km. Teeolud olid tunduvalt paremad, sõitsime enamus aega kõvakattega teel, kuigi oli ka kruusaseid laike. Tee kõrvale hakkas kerkima kaljusid. Moodustasid kummalise ja ilusa kooskõla koos puudega. Kaljud ise olid enamasti hallikad sinakad, puud tumerohelised. Kaljud olid eemalt vaadates justkui lossid- suured ja kindlad, ilusate võlvakendega.
Tee pealjõudsime järgi kolmele autole, meie üllatus oli suur, kuid mõningase vaatluse tulemusena selgus, et tegemist inimestega meie farmis, kes olid ka otsustanud Chillangoesse tulla.
Koos läksime koopaid uudistama. Kolm koobast oli lukku pandud. Ei saanud ei kõrvalt ega ülevalt sisse, millest oli muidugi kahju. Kuid õnneks selgus, et vabalt saab sisse minna kahte koopasse. Otsisime taskulambid välja ja kümmekond inimest ronisid koopasse. Sisse minek oli libe ja suhteliselt järsk, allpoole läks käik veelgi kitsamaks, siis aga laiened toredaks saaliks. Ühes nurgas oli puhtaveeline ojake. Kogu kalju oli seest kaetud korallidega, stalantiidid laes, madalamad kaakide poolt ära murtud. Esimesest saalist sai teise, mis oli väiksem,puujuured olid end siiani läbi pressinud. Õhku oli all vähe, kõik hingeldasid ja higistasid. Kui hakkasime koopast välja minema, selgus et Stefan pole enam meiega ja ühtäkki ei suutnud keegi meenutada, millal teda viimati nägime. Arvasime et ehk on ta vaikselt koopast välja läinud. Oligi.
Teised läksid tagasi farmi, kui meie hakkasime õhtusööki valmistama. Viisime köögi ülesse vaateplatvormile, kust oli ümbruskonnale hea vaade. Sain taas üle pika aja kokata, roaks valmisid makaroniad muna, juustu ja hernega, kõrvale tegi Monika salatit. (Farmi rahvast otsustasid Monika ja Stefan ööseks meiega laagriplatsi ja toitu jagada). Anne sai endale kotlettide küpsetamise. Kõik see maitses hästi, peale sai rüübata valget veini või piima. Kängurulihast vortsid olid liiast, jätsime nad järgmiseks päevaks.
Öö veetsime taas vaateplatvormil, mis oli seekord katusega.
Järgise hommiku koobas oli nimetatud Pompeii koopaks. Üllatas oma suuruse ja avarusega. Laes nägime nahkhiiri ringi lendamas. Koopaseinad olid kaetud erinevat värvi korallidega, tumerohelist tooni andis hallitus. Koobas viis edasi kahte väiksemasse saali, seinad korallidega kaunistatud. Lahe. Pole midagi sellist veel näinud.
Chillangoe ise oli pisi-pisike asul. Vaikne ja rahulik, elanikud toimetasid omi asju, koerad haugatasid, linnud laulsid. Linn oli heaks vahelduseks Mareeba ja Cairnsile, kus ma enamasti liikvel.
Chillangoest me kaugemale väga palju sõita ei saanud, jõgi tuli ette. Vesi oli meetri jagu sillast kõrgem. Mark tõi oma arbuusi, mille me ära sõime ja koorest paadikesed tegime. Känguruvorstid küpsetasime lõkkel. Enamus sai liiga ära küpsetatud. Maitse- polnud suurem asi, väga spetsiifiline.
Enne jõge nägime liiklusmärki, märgil oli kirjas, et järgmise bensiinijaamani on 560 km!
Tagasiteel veel kaljusid. Peatusime karjamaa serval, mis olid termiidipesi täis pikitud. Karjamaa kõrval seisid kaljud. Avastasime veel koopaid, ilusamad, kui Chillangoes, puutmata, turistidest käimata. Ronisime kaljudel, mis olid teravad. Haakuvus oli hea, sain ronida soolot, uskumatutes kohtades, näha uskumatuid vaateid. Kaljud nõudsid ohvreid, Mark sai mesilase või herilase käest nõelata ning põgenemisteel sai Anne haava peopessa.
Chillangoe muuseumist- näitusesaalist saime teada, et asulast umbes 12 km kaugusel on kaevandatud 1 miljon untsi kulda. Kuna me seda sel retkel ülesse ei leidnud, otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Google eathist on kaevandus ilusti näha. Tegemist on ümmarguse auguga 300 m sügav ja 1 km raadiusega. Sügavneb astmeliselt justkui amfiteater. Mitte et me kulda leida prooviks aga labidad ja kirkad võtame järgmisel korral kaasa :)
Uus retk on meil plaanitud mahajäetud kaevanduslinnades kolamiseks. Kaks sellist jäävad meile päris lähedale Dimbulahist põhja poole- Mount Mulligan ja Thornborough. Linnad on oma aja ära elanud ja nüüd on seal tühjus.
Kodu poole sõites hakkas sadama, kuulsime teistelt, et olla terve päeva on kallanud. Outbackis olles ei saanud me piiskagi. Tsüklon oli jälle kohal.
Pilte vaata Allani blogist http://www.htg.tartu.ee/~d2allan/2009/koopatrip/
Kolamiseni,
Triin
Granite gorge
<
Oma ühes eelmises kirjutises kirjutasin Granite gorges, kirjapilt ekslikult Granite georg. Nüüüd lisan pilte sellest toredast kohast. Palju kive ja piisikesi kängurusid, mis tegelikult on wallabid.
Triin
Subscribe to:
Posts (Atom)