Mango rash

Kaks nadalat moodas. Vahepeal olen Townsville is kainud, hulganisti mangosid soonud, snorgeldanud, ratta ostnud ja koige tipuks sain mangi rashi. Koigest jarge mooda.

Uhh, koige koladam on muidugi see mango rash- haigus, mis kaasneb mangosid korjates. Olen varvunud punaseks ja oman sugelevaid punaseid tapikesi ule terve keha. Ja mida rohkem sugeleb seda hullemaks rash laheb. Oosel on pea voimatu magada, magamise asemel ma sugelen. Leevendust leian ainult veest, onneks on meil jogi lahedal. Apteegist sain tablakat ja kreemi, loodetavasti kolme paeva parast enam ei sugele. Mitte kuidas laheb, vaid kuidas sugeleb :)
Sugeleb ohtralt.

Mangod saavad aina rohkem valmis. Kuigi korjamises on praegu vaike paus, hind polevat nii soodne, et tasuks korjata. Muide meie neli sakslast on lainud. Nad polevat ikka nii hasti tood teinud. Terve eelmise nadala valmistasime maatukki ette istutamiseks. Niisutussusteem koigepealt, siis taimed. Eh, paris karm too see istutamine, paike kytab lagipahe ja jube palav on.
Tana oli 34 kraadi C.

Eelmine nadal suvi mul ka alles ostetud lapakas ara. Ekraaniga miski jama, loodetavasti saavad ruttu valmis. Pilte proovin jargmine kord lisada.

Eelmisel nadalavahetusel votsime Allaniga haaletamisretke Townsville sse ca. 450 km. Tagasi me onneks ei pidanud haaletama, korjasime Allani sobra auto sealt ylesse ja see soidutas meid tagasi. Ja mis koige parem sain ohtramalt netis olla ja seda tasuta. Tasuta netti tuntakse siin vahe. Minekuga joppas, me polnud veel poole tee pealgi, kui jaime oo peale. Raakisin uhe rekajuhi ara ja oosel kella 2 paiku olime Townsville is. Vahepeal tegime deliverit lihapoodidesse.
Townsville ist ostsin snorgeldamise varustuse, mida sain Barron Fallis proovida. Lahe! Jargmine nadal olen korallrahul.

Sugelemiseni!
Triin

Mosak

Mangosid korjasime kolm päeva. Korjajaid oli kaheksa inimest. Pidi korjama punakaid mangosid, mangod peavad seest olema või värvi. Rohelised mangod, isegi suured rohelised, pole veel piisavalt küpsed. Natuke tüütu korjamine, mangosid tuli ju mööda puud taga otsida. Teisel päeval liitusid meiega neli sakslast. Neli poissi, kes Austraalias juba 8 kuud olnud, kuid nüüd rahad otsakorral ja vaja natuke tööd teha. Mangokorjamisega jätkame ilmselt tuleval nädalal, saavad küpsemaks.

Igaljuhul meie töökvaliteet langes, nende lisandudes. Ma polegi meie farmerit nii tigedana näinud. Muidu selline vaikne ja muhe mees. Praake oli kohutavalt palju, poolteist kasti.
Ilmad sajused- vihmahooaeg on käes. Hommikul on ilus ilma, st. päike kõrvetab ja pärastlõunal hakkab sadama. Siis kuidas kunagi, kas sajab õhtuni või läheb õhtul selgemaks. Veetase tõusnud umbes 50 sentimeetrit. Vesi jube sogane- värvuselt kollakas- punane. Ujuma enam väga ei kutsu, kuid me värskendame end selles ometi. Vool tugev, ülesvoolu raske ujuda, lihtsam minna allavoolu ja siis hiljem koju jalutada. Kummalisel kombel pole ma meie farmi kohalikke kunagi jões ujumas näinud, huvitav kas seal on krokodille. Aborigeenid ujuvad jões küll.


Triin

Mangod

Peni ja jõgi.

Mnagokorjamine, korjatud mangod pidi asetama masinale.

Surnud papagoi Mareebas. Määrake liik.

Triin

Townsvillest

Mutchilba

Vaade kodutrepilt, taamal ees on avokaado puud. Nendest eespool granaatõuna noored istikud.

Barron Fall lahe koht kus ronida, rajad erineva raskusega, võimalus soolot teha. 100 meetrit ronimist.

Konn, leidsime ta vannitoast. Iminappadega.

Mareeba

Laupäev aga muidugi hakkas farmer kell 7 ringi toimetama, traktorite ja kastiautotega sõitma. Ja juhtumisi on meie maja kohe töökoja vastas. Mhh, öösel ei saa magada, sest palav on ja hommikul..
Meie farmer on tegelikult siin alles aasta, st detsembris saab aasta. Tuli siia Lõuna- Aafrika Vabariigist, seal polnud enam turvaline. Pidasid sealgi farmi. Praegu on neil aafikas veel looduspark. Loodus nende sõnul seal palju mitmekesisem, kui austraalias.

Jah, mango korjamine hakkab esmaspäeval. Kõik ettevalmistused selleks on tehtud- puuvilja sorteerimise lint puhastatud, pappkastid tellitud. Ootan kohe seda, toob meie ellu uue rütmi ja siia uut rahvast juurde.

Ilmad lähevad aina välja kannatamatuks. On kuum ja niiske ja öösel ei lähe grammigi jahedamaks.Täna oli jõe vesigi soe kui supp, vesi on nüüd hakanud selgemaks minema, settima, pole enam saviosakesi nii palju. Pole ka kaks päeva sadanud.

Putukad on elavamaks läinud. Õhtul tuleb neid igast praost. Ja hordide viisi. Kõik tungivad tuppa, et öösel mööda keha kõndida. Osa hüppab, lendab osa kõnni ja jookseb. Neid on palju, kuid suurusega nad ei hiilga.

Loodust sylega

No, niih juba tükike aega siin olnud ja kenake hulk uusi elamusigi. Aeg neid jagada. Kõige suuremat elamust pakub muidugi loodus- alustades lindude, putukate, kahepaiksete ja känguridega.

Jah, elus kängurut olen nuud ka näinud. Seni olin näinud vaid känguru laipu teede ääres ja nende konte.Hommikuti on teed känguru jälgi täis ja sabatriipe. Nad on tõesti igal pool mägedes, istandustes, golfi parkides..

Teine age elamus, mis meil oli on iminappadega roheline konn. Avastasime ta dussiruumist. Ja lakski mööda seina ülesse, et polnud asigi. Väga lahe.

Prussakad, suured on nad siin kull aga õnneks toas ei ela. Väljas on soojemgi veel. Täna oli nt 32 kraadi C, üldiselt kulmem väga pole. Ja suuri kämblasuurusi ämblikuid pole ma ka veel näinud. Ootan põnevusega.

Linnud, kui lahe. Papagoid näiteks lendavad vabalt ringi. Olen kahte liiki papagoisi näinud, mu linnulist täieneb iga paev. Kokku olen seni määranud vaid 20 liiki. Saan nuud täidsa aru, mida turistid esimesel linnurallil tunnevad. Lappa seda raamatud ja vaata lindu, kui ta muidugi paigal seisab.
Lahedaim vaatlus oli mul sininäolise meesöödikuga, kui ma otse tõlgin. Linnud on siin kirevad ja erksate värvidega.


Madudest olen näinud vaid ühte, õnneks kuulis tema mind enne. Pani ruttu vehkat, vette.

Täna olin ronimas, puhast kaljut 100 m jagu! Kohtasin seal ka meetri pikkuse sisalikuga. Me mõlemad ehmatasime.

Ilm nagu raakisin on kuum, 32 kraadi. Ohtuti ringi liikuda koige monusam. Paeval kasutan 30 kaitsefaktoriga paikesekreemi. Vastasel juhul kupseksin.

Pilte hakkan lisama jargmisel korral.

Triin

Roheline manner

Hommikul maandusin Cairnsi. Lend laks viperusteta, oosel saime turbulensi. Onneks oli rahvast vahe ja sain 3- l istmel laiutada. Tolliski laks viperusteta, vaadati vaid mu matkasaabaste taldu.

Allan oli vastas ja esmalt ma natuke imestasin valjas. Palmid ja soe ja niiske ja linnud laulavad ja maed korged umberringi ja.. Hiljem, kui me mangroovi metsa matkale laksime imestasin ma veel korra, no rohkem kui korra. Lahedad oli krabid kes seal ringi sibasid, liikusid kylg ees ja voitlesid lehtede parast. Nagime kahte suuremat krabi omavahel voitlemas, vaiksemad justkui publikuna ymber. Siis tuli mudast valja kala, kellel silmad antennidena kehast korgemal, liikus uimede abil ja ei tundunud eriti abitu kuival maal.

Seni on vaga toimekas paev olnud,olen saanud telefoni numbri, pangakonto ja passi viisa kleepsu.

Homme olen puuvilju korjamas.

Jargmise postituseni voib aega minna, internetiga toesti kehvad lood siin.

Kirjutamiseni,

Triin

Siin Jaapan Nagoya

Siin, Jaapanis Nagoyas on kell seitse hommikul. Oo veetsin pisukeses hotellis. Paras tegu oli, et see yles leida. Teed kysida oli pea voimatu, inglise keelt osatakse ikka vahe. Paar inimest kelle juurde laksin, laksid nii ahmi tais.

Hotell on omamoodi, vann meenutab suuremat sorti kaussi ja dussi konks seinal ulatus minul rinnani.

Tanavad on jube puhtad, prygi naljalt maast ei leia. Metroos, rongis keegi ei karju, telefoniga yle vaguni ei raagi. Nuuskanine on ylim tabu, mis seab mind eriti raskesse olukorda, nohu on. Suitsetada ja syya tanavl ei tohi. Suitsetamise jaoks on omad nn. postikesed, kus tuhatoos juures. Kuid selle eest suitsetavad siin hotellis nagu korstnad.

Esimese asjana laksime eile Tiinaga sushit sooma, see on siin ikka jube odav Tallinnaga vorreldes. Soogikoht oli lahe. Keskel oli sushimeistrid, kes tegid syya, lett oli ymber soojate jaoks ning sushid jooksid lindi pealt ymber leti. Valisid millise tahtsid. Teed ja ingverilaaste sai lauapealt votta. Tee oli roheline ja seda sai rohelisest pulbrist.

Elamus oli rongisoit, st selle kiirus, rongis olles muidugi ei saanud kiirusest aru. Aga 366 km labis 1 h ja 45 minutiga. Valja vahtida oli lahe, maed, laiad riisipollud, majad. Mul oli onne naha ara Fuiji magi, kuigi oli pilves. Pimedaks laks nagu meilgi 5 paiku. Temperatuur paeval 18 kraadi.

Ajavahest veel oimetu. Lennukis ju suurt magada saanud. Laheb veel paar paeva siis peaks inimese tunne tagasi tulema, hingamis augud hakkavad ka tasapisi tookorda saama.

Loodus tundub jube ponev, kahju et pole siin mahti kauem olla. Eile nagin kodutuvi ara, kuid teist linnuliiki ei suutnud maarata.

Jargmine kord juba Austraaliast.

Triin

Kastna raba vol.2

Arvestades raba asukohta jõudsime ikka kiirelt kohale 1,5h sõitu. Raba asub praktiliselt Türi külje all. Täpsemalt Lelle ja Käru vahel. Raba servas asub Hiiemägi, mille otsas 11-haruline pärn.

Legendid räägivad, et mees kündnud praeguse Hiiemäe kohal põldu 7 must härjaga ja piitsutanud neid rohkesti. Mingil hetkel käinud kõva kärgatus ja 7-st härjast ja kündjast saanud hiis ning piitsast 11- haruline pärn.

Kastna raba lääne servas asub ehk üks kuulsamaid laukaid- Kuldkepi laugas. Lugu algas ühest Käru mehest, kes tahtis kangesti, et Käruski oleks mägi. Läks oosijuppi sikutama seitsme musta härjaga. Haaranud siis mäest kinni ja saanud Imsi raba peale, kui härgadele hundid kallale kippunud. Tapelnud seal kõvasti, saanud härjad ikka ära päästa, kuid mägi vajunud sohu- tekkis Imsi järv.

Härjad olnud janused ja läinud Kastna rabasse jooma aga joonud liiga palju ja vajunud põhja. Pajatakse, et laukas olla varandus. Kätte pidavat saama 7 venda musta kukega ja kindlasti neljapäeva õhtul.

Kõigepealt otsisime rabast ülesse Kuldkepi lauka. Paraja suurusega laugas, väiksese saarega keskel. Lauka servas istepink. Kohalik rahvas käib suviti laukas ujumas. Lauka kõrval soosaar.

Raba põhjaosa on laukarohke. Lõunat sõime suurima lauka serval. Kaarti vaadates tundus mulle, et tegemist jäänukjärvega, kuna teised laukad paiknesid poolringi kujuga tema ümber. Rabas oli vett palju, tihti polnudki aru saada kus lõppes laugas ja algas älves.

Raba lõuna osa oli lagedam ja älvesterikkam. Päris lahe oli seal räätsadega kõndida, nagu vesivoodil. Ilma poleks julgenud.

Üle raba viib kaks taliteed. Ühe neist otsisime ülesse, oli päris selgelt näha. Lõunapoolsem talitee oli koguni vene topo peal. Talitee viib üle raba Sooharu taluni, millest nüüd säilinud kelder, vana allee jupp ja paar põlispuud, samuti lauda varemed. Talvel kui seal ringi hulkusin sattusin ilvese jälgedele. Talu ümbrus lage ja on aimatav, et omal ajal olnud vägev majapidamine.Teine talitee on jääb jäänuk-laukast põhjapoole, selleni me ei läinud.

Raba servas tiirutas välja-loorkull, rabas lendas mööda isane teder.

Sinna tahaks tagasi.

Triin

Laeksaare soo

Sohu kõige lihtsam minna Vesimäe juurest. Seli raba matkaonni juurest sinna 2 km. Raba on väike, puine. Ilmet loovad ägedad rabasaared. Väiksema peal oli mägralinnak, suur- kirjurähni sepikoda ja metssea kolp. Selgelt oli näha loomade rajad ühelt rabasaarelt teisele. Ida poolt piirasid raba oosijupid. Mööda neid läheb matkarada, mis viib Simisallu välja.

Kindlasti tasub tatsata Seli rabas. Laeksaare rabast lõunas. Raba on laugasterohke, pehme. Keset raba jäänukjärv.

Triin

Naisteraba

Tõeline pärl. Nii lahe raba ja nii lähedal Tallinnale, sõitu ehk 30 minutit. Raba servas pidi olema jahiloss, millest suurt märke näinud, ehk ainult maakivist raketega kaev. Kõrval oli osmik, mis sugugi jahilossi mõõtu välja ei andnud. Raimo oli jõudnudki seinale sodida, et ta oli siin, vene keeles muidugi.

Bert ja Raimo ahhetamas maa-aluse veesoone juures.


Raba servast oli omal ajal turvast kaevandatud. Praegu oli turbaaukude ületamine tõeline väljakutse. Väga pehmed kohad. Aimatavad olid
endised turbaaunad, leidsime vanad turbaküüni jäänused. Neid enam rabades naljalt kohta, minu teine leid. Raba servas olid metssead end tõeliselt hästi tundnud. Nende jälgi oli kõikjal, sitta ka.

Matkasime üle raba Tuhala jõeni. Raba peal nägi Bert suurt lindu. Kotkas? Me Raimoga polnud kindlad. Pesa ei pidavat siin kandis igatahes olema. Tuhala jõe äärne oli igavesti põnev. Jõe äärt pidi edasi minnes ( mööda loomarada), nägime kopra söögikohti. Oli ühe pontsaka kase põske pistnud. Natuke maad eemal oli karu askeldanud, ohtralt sisikonda tühjendanud. Poisid leidsid karupesa, Raimo kahtles selles, pidavat liiga väike olema.

Pärliteks osutusid rabasaared. Avarad, lehtpuudega. Siin seal suured põlised kuused. Kähriku peldik ühe all. Arvatavasti olla seal saarel kunagi puisniit olnud. Käisime kahel saarel, kuna saari seal omajagu otsustasime nendel käimiseks eraldi matka teha.

Tagasi tulime tiiruga Leva järve äärest. Kaldad kohati õõtsikud. Leidsin ühe surnud meriski ja ühte saagi nägin teiselpool järve.

Jala võttis päris pehmeks. Sigalahe oli.

Triin

Kobras vol. 2

Pildil üks vägev kopratamm. Suuri raskusi oli, et kohale lähedale saada, kõik oli üle ujutatud ja vett täis. Tegu polnud teps mitte ühe tammiga. Leidsime paar pisemat ja ühe natuke suurema, mis oli suhteliselt hiljuti laiali lammutatud- veetase oli oma 50 cm allapoole langenud.

Kuhikpesa oli vägev, sinna otsa alles andis ronida. Kõrgust ca. poolteist meetrit.

Praegu, okt keskel, kopral aktiive aeg, käib usin talvevarude kogumine. Eriti hoogustub see esimeste külmadega. Talvtumis pesakuhilate juurde kogutakse oksi. Veel süüakse rohelisi rohttaimi- seaohakat ja angervaksa, vaarikat.

Valisime omale varitsuspuud ja kohad. Mina jäin tammi juurde, enne laamendasime selle kallal natuke, et tekkis väike nireke. Bert jäi kuhikpesa juurde. Vahipostipuuks sai hall lepp. Natuke oli tegu, et ülesse saada, oksad olid peened ja puu ise kiikus mu raskuse all. Ronisin ülesse ja sain sellise enam vähem asendi. Oli ikka piin küll istuda ja oodata. Tagumiks oli 1,5 tunni pärast ikka päris valus. Sääsed ka muidugi. Koprad ennast mulle ei näidanud, Berdile aga küll.

Kobras

Pildil kopratamm, kõrgus ca. 1 meeter. Päev hiljem oli tamm kopamehe poolt kraavist välja tõstetud.

Käisin seda piirkonda vaatamas kahel päeval järjest ja minu õnneks või õnnetuseks nägin seda vahet mis oli enne ja pärast tammi olemasolu.

Enne. Kogu piirkonna kraavid olid vett pilgeni täis. Et tammile lähedale saada, pidin suhteliselt pika kaare tegema. Kui enne olin näinud tammesid, kust vähene nire ikkagi välja jookseb siis sealt ei jooksnud tilkagi vett. Tammi taga oli kuiv kraav ja sealt sai kuiva jalaga üle. Jälgede järgi tundus, et seda kasutavad veel kitsed ja metsead.

Pärast. Vesi voolas, kraav oli ületamatu. Veetase oli umbes 60 cm langenud.

Läksime mööda kraaviperve edasi. Bert väitis et ei saa olla ühte tammi peab olema vähemalt kolm. Nojah, tal oli õigus teine tamm oli väiksem kui esimene. Kuid kannatas astumist. Jõudsime kolmanda tammini- oh oli ehitis. Selgus, et koprad on siin terve metsakvartalu üle ujutanud. Oli näha kobraste liikumisteid, äranäritud puid.

Jäin kopraluuresse. Ronisin ühe vähe tüsedama kuuse otsa. Seadsin end selle keskpaigas sisse. Alguses polnud lugugi, rästad kisasid, suur- kirjrähn ja musträhn tegid häält ja laglede parved lendasid üle. Selle nahina saatel sai end lahedasti liigutada. Vaatasin, kuidas läänetaevas värvi muutis. Läks vaiksemaks ja külmemaks.

Tagumik oli oksaga justkui ära lõigatud. Parem jalg kippus ära surema, muidugi olid ka sääsed platsis. Ega ma seal suurt vehelda saanud- üks käsi oli tasakaaluks, teisega hoidsin end oksa küljes kinni.

Läks aina hämaramaks. Õnneks oli taeva peegeldus lompidest hästi näha. Kuid koprast ei olnud mööda ujumas.

Oot, mis see oli, kummaline helin aga teps mitte seal kust ma seda tahtnuks kuulda vaid hoopis kõrgemal. Siis nägin, kuidas ühe suure heleda linnu siluett minust mööda sööstis ja naaberpuu peale maandus. Mind mõne aja seiranud jätkas ta oma jahti- händkakk.

Miski sulpsatus. Ajasin kõrvad turri, et ükski oluline heli kaotsi ei läheks. Nojah, siis hakkas telefon vaikselt vibreerima. Just läks põnevaks.

Korjasin end puuotsast ära. Olin natuke kange. Väärt koht oli, tulen siia veel tagasi.

Soodla jõgi

Suurveega üks Eestimaa pärle. Suurveega sellepärast, et muul ajal ei pruugi sealt veesõidukiga väga lihtne liikuda olla. Tegelikult vist pidin nüüdki kõigest kaks korda tösiselt ponnistama, et üle puude ronida, kajakiga.

Paadi lükkasin vette Kaksiksilla juures. Jõgi jooksis luhas. Põnevust lisas vanast kopratammist alla sõitmine. Vool oli kiire. Tarnade vahele oli tekkinud pisikesed nired, just parajad et seal kajakiga kimada. Lahe oli.

Loodus oli lahe ja ilm ka. Sadas vihma :)

Loobu jõgi

Otseloomulikult läksime kajakkidega. Jõevärk, keegi peab ju transat tegema, algus ja lõpp on erinevates kohtades. Seks puhuks olime end varustanud ratastega. Auto viisime Aasumetsa küla alla. Enne olime oma paadid alguspunktis maha pannud. Paatide juurde jõudsime rataste abiga, 7 km mööda toredat metsateed.


Paadid vette ja minema. Jõe pealt oli jõgi kihvt. Kord oli kallas kõrge, kord nägime ainult tarna ja pilliroogu. Algus oli super- nägin jäälindu. Jõgi lookles luhas. Heina oli siit luhalt palju saadud, nägime oma viite heinaküüni.


Nägime ühte kalameest, kes oma 40 aasta jooksul, mil ta jõel on kalastanud nägi teist korda kanuusid. Olin nördinud, olime ju kajakkidega.

Kui luhas oli vool laisk, siis just enna Aasumetsa läks "mulinaks". Hirmsasti oleks tahtnud alla sõita Joaveski treppjoast. Järgmine kord mereni välja!

BirdFair

Inglased on fanaatilised linnuvaatlejad ja sellepärast on nad omale teinud linnulaada. Linnulaada täiendav nimetus The British Birdwaching Fair ometi ei kehti. Laat oli enda juurde meelitanud inimesi aafrikast kuni norrani. Laadal kehtib tõdemus, kui sind pole siin siis sind pole olemaski.

Linnulaat toimub Oakhamis Rutland Water nimelisel looduskaitseala vahetus naabruses. Tegemist on ühe kahest suuremast sisemaal asuvast linnualast. Kaitseala jätab eestlasele tillukese mulje. Kuid seda hämmastavamalt mõjuvad välja ehitatud linnuvaatlusonnid. Onnini jooksev laudtee on kaetud kanavõrguga, ideaalne vahend laudtee libeduse vastu. Onn oli kompaktne, pika vaatlusakna, pingikese ja aknalauaga. Onnid kandsid lindude nimesid, meie külastasime püti nimelist vaatlusonni.

Linnulaat kestab kolm päeva. Elu kees peamiselt seitsmes suuremas telgis. Lisaks sellele oli kaks loengute telki, toitlustuse telk. Eraldi olid optika ja kunsti telk. Viis telki olid endale saanud firmad, kes pakkusid erinevaid loodusvaatlus reise. Tegemist oli küll linnulaadaga, kuid tähelepanu jagus nii roomajatele, kahepaiksetele, imetajatele, putukatele. Olin siiralt õnnelik asise looduskirjanduse valiku üle. Nendesse boksidesse võis end tunnikeseks unustada.

Lõpetuseks mõned vihjed linnulaadalisele
-Inglismaal ei saja kogu aeg. Kuid ilm on väga muutlik. Ühel hetkel võib sulle kaela lajatada tugev vihma ja järgmisel hetkel juba päike paista. Varusta end vastavalt.
-Ööbimiskoht tasub varakult kinni panna, eriti, kui tahad jääda Oakhami piirkonda. Kaugemalt käijad peavad arvestama, et nädalavahetuse ühistrantsport on pea olematu. Eriti hull on pühapäev, kus esimesd rongid/bussid liiguvad pealelõunasel ajal.
-Laadal laadatamiseks võta aega, sul on tervelt kolm päeva, et seda teha. Liiga palju infot korraga on liig.
-Korraldajate poolt on organiseeritud buss rongijaama ja laada toimumiskoha vahel.
-Inglased on ülihästi organiseeritud, abivalmis.

Supp

Augusti keskpaik juba. Suve nagu pole olnudki st. sooja aega pole olnud. Sest hoolimata on suvi matkamist täis olnud. Kaks uut saart on nimekirja tulnud Prangli ja Aks. Viimase üle oli eriti hea meel. Saar oli lahe, eriti põhja ots. Vana kalurikülake, oma nelja viie majakesega. Keldrid täidsa heas korras veel. Ja konnad kaevus. Kajakas karjus ja adru haises.

Aga see söök. No hea küll, pudru ja makaronidega saan hakkama. Kuid supp. Salvesti supp. Kas makaroni, frikadelli või.. rohkem ju pole. Rassolnik- ei, punased supid- ei. Menüüst on maha võetud minu lemmik vorstisupp, enam pole näinud ka metsaseene suppi. Mida kaugemale suvi läheb seda raskem on suppi süüa.

Purjekas

Jeesus, rohkest aerutamisest on käed pikaks veninud, ulatuvad nüüd maani. Kummardama enam ei pea. Aga mõnus on merel olla.
Nädalavahetusel nägime Pakri all kahemastilist purjekat ja üht üksikut hüljest.

Narva jõgi

Kolm tundi sõitu, Tallinnast. Jube tüütu. Meel rahul, kui viimaks veel. Tuul ja väike- väike laine ja linnud. Tiigi- roolinnu mootor ei väsi ega väsi. Kalakotkas andis meile super etenduse. Otse meie nina ees haaras veest kala. Nägime veel ainult, kuidas kala päiksepaistel läikis ja läinud ta oligi. Mustviires, korra oli mul seda õnnestunud näha Matsalus ja nüüd lendas ta meie peade kohal kordi ja kordi. Tundus, et oli inimestega harjunud lasi end vaadata. 180- nda linnuna sain kirja taidi, ilus lind oma kriiskava punase laubaga. Lisaks ohtralt sõtkaid, lauke, tuttpütte, kalakajakaid, väikekajakaid ja peoleo! Viimase vile üle oli mul eriti hea meel. Proovisin teda meelitada aga ta ei lasknud end minust segada.  Mööda purjetas ka jääkoskla emand oma 15-ne mudilasega.



Narva jõe ääres on hunnik vaiadel maju. Sõida ja imetle.

Brasnik kõikjal, jaanipäev oli lähedal. Öö oli ilusti kaetud, kui seltskond B väsis lärmamast oli aeg seltskond A käes ja nii hommikuni välja. Ja hommikul oli meie kord alates kella 8 -st.

Tol ööl mängis Venemaa jalgpalli Hollandi vastu. Venemaa väravate skoorimised olid kaugelt kuulda.

Varese lend

Enam pole kedagi pesas. Kaks vanemat varesepoega tegid juba nädalapäevad tagasi hoogsalt lennuliigutusi, kaks nooremat veel nii julged ei olnud. Vanemad vennikesed olid üleöö vehkad tõmmanud, ju siis oli lennukirg ikka nii suur.

Väiksemaid käis varesemammi aeg ajalt ikka vaatamas. Pakkus neile palukest aga ei läinud neile miskit. Kuidas sa siis niskse ärevusega veel sööd.  Ega ise ka ei tahaks kui homme peaks lendama hakkama.

Eile said väiksemad vennikesed viimaks pesast minema. Algul laperdasid ja olid suhteliselt abitud. Täna ma neid enam ei näinud. Pesa on tühi. Ring sai täis. Järgmine aasta jälle.

Karuvaatlus

Esimeseks meie sihtpunktiks oli Martinselkoneni eräkeskus. Sinna sõit läks suhteliselt valutult. Seadsime end Oulu öörongile ja hakkasime kulgema. Olime neljakesi.

Esimne konjak läks libedalt ja teine ka. Teise ajal pisteti kinni kõik minu võileiva varustus. Pidavat kehtima reegel, et kõigepealt sööme Triinu võileivad ära ja siis igaüks oma. Kolmas nii kiirelt ei läinud. Kolmanda ajal tekkis poistel meeletu soov minna restoranvagunisse diskole, kell oli umbes kolm. Diskot polnud ja restoran oli suletud. Need eesti mehed, ei saa vedama ja pidama.

Tahtsin sirgelt magada. Kupeedes enam kohti polnud. Sirgemad kohad olid põrand, kuid seal puudus vaba pind ning pagasiriiul. Viimasest sai minu voodi. Soovitan, parem kui kägaralt istmel magada.

Rudolph tervitas meid. Koperdas ümber keskuse, noris head paremat. Nõustus koos minuga pildile jääma. 


ATV mürin oli märguandeks, et süüa saab. Meid peksti varienditesse ja show võis alata. Appi, nad tulid ja tulid.. Nägime ühtekokku 12 karu, korraga olid ekraanil 5. Huvitav oli järgida ühte isast- emast, isane käis koguaeg emase kannul, ootas sobivat hetke paarituda. Kuid emase jaoks polnud veel sobiv hetk. Oli ka emane oma esimese aasta pojaga. Väike marakratt avastas veel maailma. Kuid kartis hirmsal moel suuri isaseid. Isased pidid noored maha murdma, et emased varem paaritumiseks valmis oleksid.

Õhtu tegija oli hoopis linavästrik. Proovis karu kõrvalt palasid haarata. Saanud ühe kätte, vudis täiel kiirusel kiiresti, kiiresti eemale. Karu muidugi ei liigutanud kulmugi.



Must harksaba oli ainuke tegija, kes julges karude nina eest toitu krabada. Polnud asja ei ronkadest ega ka vanast merikotkast.

Aga ahmi ei näinud. See oleks lahe olnud, peab veel tagasi minema.

Varese pesa

Juba kevadel märkasin, et Lasnamäele meie maja sisehoovi kase otsa on hallvares pesa teinud.
Pessa on kokku tassitud lisaks okstele ja voolikuid, traati ja plastmass juppe. Vares on nutikas lind. Pesakonnas neli poega. Kaks neist tunduvad vanemad, kaks nooremad.

Kui teda jälgima hakkasin istus ta kenasti pesal ja haudus. Olude sunnil polnud teda pikamelt aega passida, kuid nüüd oleme korterikaaslasega võtnud nõuks kõik varesepere liigutused üle vaadata.
See on suisa uskumatu, kui kiiresti nad arenevad. Alles 5 päeva tagasi olid nad udusulis ja rääbakad, polnud õieti silmigi peas. Nüüd nagu vanad varesed ise, udukarvadest pole haisugi. Teevad juba lendamisliigutusi. Ootame põlevusega, millal esimene lend toimub.

Lendamiseni!

Linnud

Linnud(prillid) pea ja uuunelda- laulis kaelkirjak. Jah, linnud aju sassi ajanud. Ei saa
väljas hetkegi rahu. Kes see on kes seal laulab? Aga see? Too on väike- lehelind ja seal kilkab punarind. 
Nii palju hääli, nii palju heli, need kõik vaja meeles pidada, kas ma jõuan, appi.

Kokku olen saanud 130, 130 s oli siidisaba, keda me huvitaval kombel talvel ei kohanudki.
Lõuna- Eestis kolades sain lisaks rohunepi, ööbiku- uskumatu, et juba laksutas, rukkiräägu ja väänkaela. Passisime hoolega, et äkki, äkki kohtame sinist lindu ja vaenukägu aga.. ei näinud.

Põõsalinde vaja hoolega õppida, nende laule just. Nõks raske, pole muusikalise kuulmisega just õnnistatud. Teine pähkel kurvitsad ja röövlinnud. Õppida kui palju.

Pildil mänsak, üks minu lemmikuid. Otsisin teda igalt poolt.

Tahtsin teda kangesti näha ja ta näitaski ennast. Patseeris sõiduteel ja mina pidin teda ainult vaatama!!

Metsisemäng

Hommikul pidime tõusma kell pool 4. Õues oli veel täiesti pime, neelasin mingi võileiva ja lurpisin natuke teed. Siis minekule.
Panime hoogsalt platsi sisse, ehmatasime esimese kuke minema. Metsas oli veel täiesti pime. Kohe,
kohe hakkavad esimesed linnud laulma. Punarind alustaski. Selle meeletu kisa seest polnud metsise kukkesid enam kuulda. Liikusime siiski edasi. Samm haaval ja oodates "ihumist" just siis sai liikuda.

Mingil hetkel tundus mulle et oleme kanalas. Lendavaid metsise kukkesid ja kanu oli igal pool. Metsise kanad kilkasid, kuked said sest hoogu- mäng oli täies tuhinas. Mhh, järgmine kukk sai lendu ehmatatud ja siis veel üks.

Päike tõusis, rebasetund. Pisuke vaikus. Mäng vaibus kolm ehmatatud kukke oli liiast. Pidanuks vähem liikuma.

Elamus oli vägev. Nagu i- le täpiks juhtusin nädlalpäevad hiljem ühe hullunud metsise kukega
vastamisi. Appi, tuleb ja tuleb, justkui kuri kukk, kes tahab rünnata. Õnneks sain metsast ruttu kaika, et teda eemale peletada. Olin temaga päris hädas.

Pildi tegin ise, suvalise seebikaga.

Võhandu maraton

Öö olime rannas. Viskasime oma magamiskotid ja lebod suvekohviku räästa alla ja magasime.
Hommikul hakkas vihma tibutama. Mu saapad said märjaks. Öösel oli meiega üks kass, mina teda küll ei nänud kuid Eveli nägi. Eveli jällegi ei näinud meest, kes meie värska pudeli pihta pani, kusjuures, pudelis polnud mitte isegi värska vaid tavaliseim kraanivesi. Siit moraal: öösel Võrus Tamula rannas magades, jälgige meest valge koti ja prillidega, talle meeldib värska pudeleid näpata.

Ärkasime 5.50, stardini jäänud tund ja 10 minutit. Tundus, et olime viimased, kogu rand oli rahvast täis, kes sebis oma paadi kallal, kes pakkis varustust. Silkasime kiirelt oma paadi järgi, neelasime hommikusöögi, toppisime riidesse, reguleerisime pedaalid ja järvele.

Kõlas pauk. Kõigil hakkas kiire. Suurem rebimine oli kõrkjates, Tamulast viib Võhandusse väike jõenireke. Kes ees sel tee. Kõrkjatest saime kenasti Võhandule, ees ootas 93 kilomeetrit puhast naudingut!

Aerutasime, mõni paat kimas mööda. Nägime Roltsi, latlasi, multisportlast. Esimene KP saabus kähku. Selleks ajaks oli meist mööda saanud Paikuse naiskahene kajakk. Nojah, jaksu tundus neid olevat ja mingil hetkel olid nad kaugel ees.

20 kilti, jõudsime järgi Lempsule, tagant tuli Ahti. Mööda olime saanud Paikuse naistest, multisportlane oli kahel korral juba supelnud. Ees ootas mõnusaim osa jõest veskipaisud.

Eric tuli tagant, söögipunktis nägime ka Timot ja Mihklit. Supp on ikka hea söök. Ega pikka pidu, kohe edasi. Nürim osa ootas ees- roostik ja jõnklev jõgi. Aer ei püsinud enam käes, lihased on valusad, appi, ma ei oska enam aerutada, kuidas see nüüd käiski. Nüri, mõtetu nühkimine. Miks ma küll siia tulin?

25 jäänud. Jälle supp ja kohe edasi. Nägime Roltsi, Lempsi, lätlasi. Ericu raputasime maha. Etapi pikkus oli 14 kilti, oli vast aerutamine. Tempo oli hea.

Veel 10 kilti- Räpinast Võõpsu sillani. Ega armu antud. Eric tuli järgi, sõitis meie laines- puhkas. Lätlased püsisid sabas. Viimased kolm olid juba rasked. Veel 300 meetrit, saaks juba läbi! Saigi.
Lõplik koht 15, naistest esimesed, aega kulus 10,33 tundi. Gepsu järgi olime sõitnud 101 km ja keskmine kiirus oli 10 km/h!

Külm, janu, energiat pole. Ruttu riideid vahetama.

Oeh, hakkab juba parem.
Tulen veel!

Kastna raba

Kastna rabasse saab kõige paremini Kastna hiiemäe juurest. Hiiemäel kasuks hetkeks kindlasti peatuda ja ronida 11- harulist pärna vaatama. Väidetvalt olla see pärn alguse saanud vana puu kännuvõsudest. 
Hiiemäe kohta liigub legend, et muistsel ajal olla praeguse hiiemäe kohapeal hoopis põld. Talumees kündnud põllul, kui eit uksepealt näinud, et hiis tuleb. Karjunud siis kõvasti aga ei miskit. Kündja polevat kuulnud ja jäi hiie alla.

Raba on vinge. Kuna veetase on praegu kõrgel on ka rabades palju vett. Ilma räätsadetta on raba nõlva alusest märest ülesaamine suhteliselt problemaatiline. Päästa võib veel külmunud pinnas ja jää. Raba on laugasterohke. Laukad on aerofotolt vaadates ilusti "rivis". Raba üllatas kummaliste veesoonte olemasoluga. Raba ääres oleval laukal oli selgelt näha kahte pinnasest väljavoolavat allikalaadset voolukohta. Keset raba sattusime märele- viitab
 rabamasiivide lahknemis kohale.

Vütsi lisas kahe sookure laul, seda usumatult lähedalt. Raba servas trummeldas musträhn, laulis metsvint, põllul kiivitaja. Suur kevad.

rafting Pirita jõel

Olen näinud toredaid filme vahutavast jõest ja nendel parvetamisest. Senini tundus, et see on teostatav Norra mägijõgedel ja kuskil Ameerikas aga mitte Eestis. Tundus kuni eelmise nädalavahetuseni. 

Pirita jõgi on suurveeajal väga lahe raftimise koht. Parv tasub sisse panna Venekülast, enne raudtee silda.  Lõpetada tasub Kose- Lükati silla juures. Kokku teeb ca. 10 km. Maksimaalselt kulub selleks aega 2 tundi. 

Vaja pole mingit erivarustust, lihtsalt soojad riided, jalga kummikud, kaasa kindlasti varuriided. Alati on hea võimalus üle serva välja pudeneda. On võimalus, et mõni terav kivi kraabib paati augu, on võimalus et mõni õhuballoon läheb katki. Aga see teeb asja ainult põnevamaks!

Kõige hoogsama vabalangemise saab Iru paisust alla kimades, enne paisu peab korraliku hoo sisse saama, et paisu all keerlev vesi parve tagasi ei tõmbaks. Paadist paistab Iru pais lihtsa veetriibuna, ees on ootamas poolteist meetrit vabalangemist. Käsutan kõik jõuliselt aerutama, oleme päris lähedal. Pauhh ja oleme all. Keegi ei pudenenud välja. 

Ees ootab veel 7 km kord rahulikku ja siis vahutavamat vett. Teele jääb kive ja oksi. 

Meil tervitab mink ja vesipapp, sinikael part, rasvatihane, jääkoskel, hunnik koeri ja
lehvitavaid inimesi. Meile pakutakse viina ja saslõkki.

Oleme väsinud kui finisis. Tahaks tagasi.

Fork

Soosaare raba

Vahel kohe veab.  Olin vaevalt raba äärde jõudnud, kui oma territooriumist andis märku
must rähn, kes puu otsas põristas. Läksin tasakesi lähemale ja ta lasi end oma viis minutit
 vahtida. Milline õnn, polnudki musta rähni veel nii lähedalt näinud.  

Läksin raba peale, mõtteis ja uudishimuli, et milline see raba siis välja näeb. Äkki kuulsin kedagi ja kohe nägin liikumist. Metssea pere jalutas minust mööda. Esimesena kõndinud emis peatus hetke, et mulle otsa vaadata pilguga, et oh, sa ka siin ja jätkas oma teed. Neid oli kokku seitse, kõik
mustad kui süsi. Minul põlved värisesid, hirmust.

Raba oli huvitav, huvitav just laugaste asetuse pärast. Läänepoolsed laukad olid ümaramad ja pikergused põhja lõuna suunal.  Lõuna poole minnes laugaste kuju ja suund äkitsi muutus. Laukad venisid pikaks ja ida- lääne suunalisteks. Ainuke seletatav põhjus on 
vee äravoolul. Ilmselt on siin ühinenud kaks raba masiivi.

Aga kus see raba on? Põltsamaast lõunasse jääb. Parem tee rabasse- keera peale Adru peatust
esimesest teeotsast paremale. Mine ja kuula vaikust!

 

Kellisaare raba

Kellisaare raba on Pärnumaal, Vändra vallas. 

Parema ülevaate rabast saab aerofoto abil. Rabast on turvast kaevandatud, aerofotolt 
on hästi näha heledad turbkaevandamise augud. Kummalisel kombel jooksevad need kas
 põhja- lõuna  või  ida- lääne suunas.  Kusjuures põhja- lõuna suunalised on poole pikemad kui ida- lääne suunalised. Hea meelde jätta kui rabas olla, eksimisvõimalust pole.

Vanalt vene topo kaartilt aastast 1988 on maardla väljaloetav,
tänapäevastelt kaartidelt enam mitte. Selliste vanade turbaaukude olemasolu viitab turba kaevandamisele nn. käsitöö meetodil. Spetsiaalsete labidatega kaevati kraave rabasse ja saadus pätsid pandi kraavide vahele kuivama. Unikaalsel moel on selles rabas ainukesena säilinud nn. turbaküüni varemed. 

Raba teeb eriti vingeks seda läbiv kõrgem liivane seljandik. Ühesõnaga raba kirde nurgast kagu nurka saaks mõnusalt jalutades, mööda loomade rada. Seljandiku kõrgeim tipp on kaartide andmetel 49,5 meetrit! Piisavalt kõrge koht kus peatuda, matkaeinet süüa ja ega vaategagi kitsi olda- näeb kogu raba.

Raba on noor, ei ole veel välja kujunenud laukaid. Oma osa on ses kindlasti vanadel turbaaukudel. Älveid selle eest jagub. Hea seal paljajalu suvel mulistada ja verekaane pole! Vahest kohe küsitakse sokeerivaid asju.

värbkaku viha

Päike polnud veel loojunud. Tund enne ja paar tundi peale loojangut pidi kõige parem aeg olema. Parem aeg, et kakke kuulata. Alustasime värbkakust, kes peab jahti päeval. Euroopa kõige väiksem kakk, leevikesest natuke suurem. Peibutasime teda, kuulatasime ei midagi, läksime edasi. Tiina hakkas veel telefoniga rääkima ja meie arutasime oma vahel, et kui kõrge on Pirita veetase. Ja äkitis, kuulame, keegi piiskub- värbkakk. Läksime päris lähedale, oli nii pisike. Piiksus üsna ärritatult. Kui meist küllalt, lendas edasi aga ikkagi piiskus ja üsna tigedalt ja agresiivselt.

Mõned tunnid hiljem olime juba kuulamas kodukakku. Koht polnud just suurem asi- palju latsernaposte ja valgust. Põlispuud olid olemas. Ennäe tuligi, enne muidugi vastas aga ainult kaks korda.  Tiirutas veel paar korda meie peade kohal.

stockholmi part

Sinikael part oli seal teistmoodi. Eestis on isasel pardil roheline kael aga sealsel sinine. Tükk aega vaatasin ja hämmastasin.  Hämmastasin ka sinitihase üle, kelle viisijupp oli rikkalikum kui kodus kuuldav.

Merd jõllitasin enamus osa sõidust. Lained olid 1-2 meetrit, jänesed kukil. Rohelist värvi.

händkakk

Huikab  uhuhh, kas tüdrukud kodus- ja täpselt nii see kõlab. Kisas seal kõrge kuuse ladvad. Ilm oli kaku kuulamiseks super- selge ja parajalt külmakraade -6. Ega teda lihtne leida olnud, passisin ja peibutasin teist oma 5 erinevast kohast, ei kippu ega kõppu.

Ilvestel ju jooksuaeg. Nende territoorium jooksis händkaku omaga kokku. Suured jäljed olid, kahe looma omad. Metsas elu keeb. Siga oli üle tee silganud, rebane kimas mõõda metsateed oma pulksirget jäljerada teha.

kakerdaja raba

Ei mäletagi mitu korda ma seal Kakerdaja rabas käinud olen. Kümmekond ehk juba. Kurat, kui lahe raba ikkagi. Hoolimata sellest, et seal on nädalavahetusel turistirohke. See ka meie eestlaste üks eripära, kui rappa minna siis tahaks seal olla kindlasti üksi. Pettumus, kui näed kedagi veel. Lohutuseks, et Viru raba veel hullem. Aga lääne turistile on see ka elamus. Nad on oma madalsood juba paarkümmenda aastat tagasi kuivaks tõmmanud. Njah, siit need suured üleujutused ka. Tartut päästab ainult Emajõe suured luhad ja Alam- Pedja suured sood. Veel on ruumi kuhu salvestuda ja kõik ei voola kolinal Tartu peale.

Kakerdajas käisin üle pika aja rist juures, kohas kus Noku talu perepoeg oma otsa leidis. Simmanile ta ei jõudnud, pill leiti järgmine päev lauka servalt. Kadakane rist on, suure sepa poldiga kinnitatud. Kes täpselt teab, mis siin ligi 60 aastat tagasi juhtus.

Hiljem läkin üle raba Mõnuverre metsloomade söödaplatsi vaatama. Muhvigi, nägin ainult linnujälgi, hommikul oli värskelt lund sadanud. Vaatlusonn oli lukus.