rafting Pirita jõel

Olen näinud toredaid filme vahutavast jõest ja nendel parvetamisest. Senini tundus, et see on teostatav Norra mägijõgedel ja kuskil Ameerikas aga mitte Eestis. Tundus kuni eelmise nädalavahetuseni. 

Pirita jõgi on suurveeajal väga lahe raftimise koht. Parv tasub sisse panna Venekülast, enne raudtee silda.  Lõpetada tasub Kose- Lükati silla juures. Kokku teeb ca. 10 km. Maksimaalselt kulub selleks aega 2 tundi. 

Vaja pole mingit erivarustust, lihtsalt soojad riided, jalga kummikud, kaasa kindlasti varuriided. Alati on hea võimalus üle serva välja pudeneda. On võimalus, et mõni terav kivi kraabib paati augu, on võimalus et mõni õhuballoon läheb katki. Aga see teeb asja ainult põnevamaks!

Kõige hoogsama vabalangemise saab Iru paisust alla kimades, enne paisu peab korraliku hoo sisse saama, et paisu all keerlev vesi parve tagasi ei tõmbaks. Paadist paistab Iru pais lihtsa veetriibuna, ees on ootamas poolteist meetrit vabalangemist. Käsutan kõik jõuliselt aerutama, oleme päris lähedal. Pauhh ja oleme all. Keegi ei pudenenud välja. 

Ees ootab veel 7 km kord rahulikku ja siis vahutavamat vett. Teele jääb kive ja oksi. 

Meil tervitab mink ja vesipapp, sinikael part, rasvatihane, jääkoskel, hunnik koeri ja
lehvitavaid inimesi. Meile pakutakse viina ja saslõkki.

Oleme väsinud kui finisis. Tahaks tagasi.

Fork

Soosaare raba

Vahel kohe veab.  Olin vaevalt raba äärde jõudnud, kui oma territooriumist andis märku
must rähn, kes puu otsas põristas. Läksin tasakesi lähemale ja ta lasi end oma viis minutit
 vahtida. Milline õnn, polnudki musta rähni veel nii lähedalt näinud.  

Läksin raba peale, mõtteis ja uudishimuli, et milline see raba siis välja näeb. Äkki kuulsin kedagi ja kohe nägin liikumist. Metssea pere jalutas minust mööda. Esimesena kõndinud emis peatus hetke, et mulle otsa vaadata pilguga, et oh, sa ka siin ja jätkas oma teed. Neid oli kokku seitse, kõik
mustad kui süsi. Minul põlved värisesid, hirmust.

Raba oli huvitav, huvitav just laugaste asetuse pärast. Läänepoolsed laukad olid ümaramad ja pikergused põhja lõuna suunal.  Lõuna poole minnes laugaste kuju ja suund äkitsi muutus. Laukad venisid pikaks ja ida- lääne suunalisteks. Ainuke seletatav põhjus on 
vee äravoolul. Ilmselt on siin ühinenud kaks raba masiivi.

Aga kus see raba on? Põltsamaast lõunasse jääb. Parem tee rabasse- keera peale Adru peatust
esimesest teeotsast paremale. Mine ja kuula vaikust!

 

Kellisaare raba

Kellisaare raba on Pärnumaal, Vändra vallas. 

Parema ülevaate rabast saab aerofoto abil. Rabast on turvast kaevandatud, aerofotolt 
on hästi näha heledad turbkaevandamise augud. Kummalisel kombel jooksevad need kas
 põhja- lõuna  või  ida- lääne suunas.  Kusjuures põhja- lõuna suunalised on poole pikemad kui ida- lääne suunalised. Hea meelde jätta kui rabas olla, eksimisvõimalust pole.

Vanalt vene topo kaartilt aastast 1988 on maardla väljaloetav,
tänapäevastelt kaartidelt enam mitte. Selliste vanade turbaaukude olemasolu viitab turba kaevandamisele nn. käsitöö meetodil. Spetsiaalsete labidatega kaevati kraave rabasse ja saadus pätsid pandi kraavide vahele kuivama. Unikaalsel moel on selles rabas ainukesena säilinud nn. turbaküüni varemed. 

Raba teeb eriti vingeks seda läbiv kõrgem liivane seljandik. Ühesõnaga raba kirde nurgast kagu nurka saaks mõnusalt jalutades, mööda loomade rada. Seljandiku kõrgeim tipp on kaartide andmetel 49,5 meetrit! Piisavalt kõrge koht kus peatuda, matkaeinet süüa ja ega vaategagi kitsi olda- näeb kogu raba.

Raba on noor, ei ole veel välja kujunenud laukaid. Oma osa on ses kindlasti vanadel turbaaukudel. Älveid selle eest jagub. Hea seal paljajalu suvel mulistada ja verekaane pole! Vahest kohe küsitakse sokeerivaid asju.

värbkaku viha

Päike polnud veel loojunud. Tund enne ja paar tundi peale loojangut pidi kõige parem aeg olema. Parem aeg, et kakke kuulata. Alustasime värbkakust, kes peab jahti päeval. Euroopa kõige väiksem kakk, leevikesest natuke suurem. Peibutasime teda, kuulatasime ei midagi, läksime edasi. Tiina hakkas veel telefoniga rääkima ja meie arutasime oma vahel, et kui kõrge on Pirita veetase. Ja äkitis, kuulame, keegi piiskub- värbkakk. Läksime päris lähedale, oli nii pisike. Piiksus üsna ärritatult. Kui meist küllalt, lendas edasi aga ikkagi piiskus ja üsna tigedalt ja agresiivselt.

Mõned tunnid hiljem olime juba kuulamas kodukakku. Koht polnud just suurem asi- palju latsernaposte ja valgust. Põlispuud olid olemas. Ennäe tuligi, enne muidugi vastas aga ainult kaks korda.  Tiirutas veel paar korda meie peade kohal.

stockholmi part

Sinikael part oli seal teistmoodi. Eestis on isasel pardil roheline kael aga sealsel sinine. Tükk aega vaatasin ja hämmastasin.  Hämmastasin ka sinitihase üle, kelle viisijupp oli rikkalikum kui kodus kuuldav.

Merd jõllitasin enamus osa sõidust. Lained olid 1-2 meetrit, jänesed kukil. Rohelist värvi.

händkakk

Huikab  uhuhh, kas tüdrukud kodus- ja täpselt nii see kõlab. Kisas seal kõrge kuuse ladvad. Ilm oli kaku kuulamiseks super- selge ja parajalt külmakraade -6. Ega teda lihtne leida olnud, passisin ja peibutasin teist oma 5 erinevast kohast, ei kippu ega kõppu.

Ilvestel ju jooksuaeg. Nende territoorium jooksis händkaku omaga kokku. Suured jäljed olid, kahe looma omad. Metsas elu keeb. Siga oli üle tee silganud, rebane kimas mõõda metsateed oma pulksirget jäljerada teha.

kakerdaja raba

Ei mäletagi mitu korda ma seal Kakerdaja rabas käinud olen. Kümmekond ehk juba. Kurat, kui lahe raba ikkagi. Hoolimata sellest, et seal on nädalavahetusel turistirohke. See ka meie eestlaste üks eripära, kui rappa minna siis tahaks seal olla kindlasti üksi. Pettumus, kui näed kedagi veel. Lohutuseks, et Viru raba veel hullem. Aga lääne turistile on see ka elamus. Nad on oma madalsood juba paarkümmenda aastat tagasi kuivaks tõmmanud. Njah, siit need suured üleujutused ka. Tartut päästab ainult Emajõe suured luhad ja Alam- Pedja suured sood. Veel on ruumi kuhu salvestuda ja kõik ei voola kolinal Tartu peale.

Kakerdajas käisin üle pika aja rist juures, kohas kus Noku talu perepoeg oma otsa leidis. Simmanile ta ei jõudnud, pill leiti järgmine päev lauka servalt. Kadakane rist on, suure sepa poldiga kinnitatud. Kes täpselt teab, mis siin ligi 60 aastat tagasi juhtus.

Hiljem läkin üle raba Mõnuverre metsloomade söödaplatsi vaatama. Muhvigi, nägin ainult linnujälgi, hommikul oli värskelt lund sadanud. Vaatlusonn oli lukus.