Tuesday, October 28, 2008

Laeksaare soo

Sohu kõige lihtsam minna Vesimäe juurest. Seli raba matkaonni juurest sinna 2 km. Raba on väike, puine. Ilmet loovad ägedad rabasaared. Väiksema peal oli mägralinnak, suur- kirjurähni sepikoda ja metssea kolp. Selgelt oli näha loomade rajad ühelt rabasaarelt teisele. Ida poolt piirasid raba oosijupid. Mööda neid läheb matkarada, mis viib Simisallu välja.

Kindlasti tasub tatsata Seli rabas. Laeksaare rabast lõunas. Raba on laugasterohke, pehme. Keset raba jäänukjärv.

Triin

Naisteraba

Tõeline pärl. Nii lahe raba ja nii lähedal Tallinnale, sõitu ehk 30 minutit. Raba servas pidi olema jahiloss, millest suurt märke näinud, ehk ainult maakivist raketega kaev. Kõrval oli osmik, mis sugugi jahilossi mõõtu välja ei andnud. Raimo oli jõudnudki seinale sodida, et ta oli siin, vene keeles muidugi.

Bert ja Raimo ahhetamas maa-aluse veesoone juures.


Raba servast oli omal ajal turvast kaevandatud. Praegu oli turbaaukude ületamine tõeline väljakutse. Väga pehmed kohad. Aimatavad olid
endised turbaaunad, leidsime vanad turbaküüni jäänused. Neid enam rabades naljalt kohta, minu teine leid. Raba servas olid metssead end tõeliselt hästi tundnud. Nende jälgi oli kõikjal, sitta ka.

Matkasime üle raba Tuhala jõeni. Raba peal nägi Bert suurt lindu. Kotkas? Me Raimoga polnud kindlad. Pesa ei pidavat siin kandis igatahes olema. Tuhala jõe äärne oli igavesti põnev. Jõe äärt pidi edasi minnes ( mööda loomarada), nägime kopra söögikohti. Oli ühe pontsaka kase põske pistnud. Natuke maad eemal oli karu askeldanud, ohtralt sisikonda tühjendanud. Poisid leidsid karupesa, Raimo kahtles selles, pidavat liiga väike olema.



Pärliteks osutusid rabasaared. Avarad, lehtpuudega. Siin seal suured põlised kuused. Kähriku peldik ühe all. Arvatavasti olla seal saarel kunagi puisniit olnud. Käisime kahel saarel, kuna saari seal omajagu otsustasime nendel käimiseks eraldi matka teha.

Tagasi tulime tiiruga Leva järve äärest. Kaldad kohati õõtsikud. Leidsin ühe surnud meriski ja ühte saagi nägin teiselpool järve.

Jala võttis päris pehmeks. Sigalahe oli.

Triin

Thursday, October 16, 2008

Kobras vol. 2


Pildil üks vägev kopratamm. Suuri raskusi oli, et kohale lähedale saada, kõik oli üle ujutatud ja vett täis. Tegu polnud teps mitte ühe tammiga. Leidsime paar pisemat ja ühe natuke suurema, mis oli suhteliselt hiljuti laiali lammutatud- veetase oli oma 50 cm allapoole langenud.

Kuhikpesa oli vägev, sinna otsa alles andis ronida. Kõrgust ca. poolteist meetrit.

Praegu, okt keskel, kopral aktiive aeg, käib usin talvevarude kogumine. Eriti hoogustub see esimeste külmadega. Talvtumis pesakuhilate juurde kogutakse oksi. Veel süüakse rohelisi rohttaimi- seaohakat ja angervaksa, vaarikat.

Valisime omale varitsuspuud ja kohad. Mina jäin tammi juurde, enne laamendasime selle kallal natuke, et tekkis väike nireke. Bert jäi kuhikpesa juurde. Vahipostipuuks sai hall lepp. Natuke oli tegu, et ülesse saada, oksad olid peened ja puu ise kiikus mu raskuse all. Ronisin ülesse ja sain sellise enam vähem asendi. Oli ikka piin küll istuda ja oodata. Tagumiks oli 1,5 tunni pärast ikka päris valus. Sääsed ka muidugi. Koprad ennast mulle ei näidanud, Berdile aga küll.

Wednesday, October 8, 2008

Kobras

Pildil kopratamm, kõrgus ca. 1 meeter. Päev hiljem oli tamm kopamehe poolt kraavist välja tõstetud.

Käisin seda piirkonda vaatamas kahel päeval järjest ja minu õnneks või õnnetuseks nägin seda vahet mis oli enne ja pärast tammi olemasolu.

Enne. Kogu piirkonna kraavid olid vett pilgeni täis. Et tammile lähedale saada, pidin suhteliselt pika kaare tegema. Kui enne olin näinud tammesid, kust vähene nire ikkagi välja jookseb siis sealt ei jooksnud tilkagi vett. Tammi taga oli kuiv kraav ja sealt sai kuiva jalaga üle. Jälgede järgi tundus, et seda kasutavad veel kitsed ja metsead.

Pärast. Vesi voolas, kraav oli ületamatu. Veetase oli umbes 60 cm langenud.

Läksime mööda kraaviperve edasi. Bert väitis et ei saa olla ühte tammi peab olema vähemalt kolm. Nojah, tal oli õigus teine tamm oli väiksem kui esimene. Kuid kannatas astumist. Jõudsime kolmanda tammini- oh oli ehitis. Selgus, et koprad on siin terve metsakvartalu üle ujutanud. Oli näha kobraste liikumisteid, äranäritud puid.

Jäin kopraluuresse. Ronisin ühe vähe tüsedama kuuse otsa. Seadsin end selle keskpaigas sisse. Alguses polnud lugugi, rästad kisasid, suur- kirjrähn ja musträhn tegid häält ja laglede parved lendasid üle. Selle nahina saatel sai end lahedasti liigutada. Vaatasin, kuidas läänetaevas värvi muutis. Läks vaiksemaks ja külmemaks.

Tagumik oli oksaga justkui ära lõigatud. Parem jalg kippus ära surema, muidugi olid ka sääsed platsis. Ega ma seal suurt vehelda saanud- üks käsi oli tasakaaluks, teisega hoidsin end oksa küljes kinni.

Läks aina hämaramaks. Õnneks oli taeva peegeldus lompidest hästi näha. Kuid koprast ei olnud mööda ujumas.

Oot, mis see oli, kummaline helin aga teps mitte seal kust ma seda tahtnuks kuulda vaid hoopis kõrgemal. Siis nägin, kuidas ühe suure heleda linnu siluett minust mööda sööstis ja naaberpuu peale maandus. Mind mõne aja seiranud jätkas ta oma jahti- händkakk.

Miski sulpsatus. Ajasin kõrvad turri, et ükski oluline heli kaotsi ei läheks. Nojah, siis hakkas telefon vaikselt vibreerima. Just läks põnevaks.

Korjasin end puuotsast ära. Olin natuke kange. Väärt koht oli, tulen siia veel tagasi.

Thursday, October 2, 2008

Soodla jõgi

Suurveega üks Eestimaa pärle. Suurveega sellepärast, et muul ajal ei pruugi sealt veesõidukiga väga lihtne liikuda olla. Tegelikult vist pidin nüüdki kõigest kaks korda tösiselt ponnistama, et üle puude ronida, kajakiga.

Paadi lükkasin vette Kaksiksilla juures. Jõgi jooksis luhas. Põnevust lisas vanast kopratammist alla sõitmine. Vool oli kiire. Tarnade vahele oli tekkinud pisikesed nired, just parajad et seal kajakiga kimada. Lahe oli.

Loodus oli lahe ja ilm ka. Sadas vihma :)

Loobu jõgi

Otseloomulikult läksime kajakkidega. Jõevärk, keegi peab ju transat tegema, algus ja lõpp on erinevates kohtades. Seks puhuks olime end varustanud ratastega. Auto viisime Aasumetsa küla alla. Enne olime oma paadid alguspunktis maha pannud. Paatide juurde jõudsime rataste abiga, 7 km mööda toredat metsateed.


Paadid vette ja minema. Jõe pealt oli jõgi kihvt. Kord oli kallas kõrge, kord nägime ainult tarna ja pilliroogu. Algus oli super- nägin jäälindu. Jõgi lookles luhas. Heina oli siit luhalt palju saadud, nägime oma viite heinaküüni.


Nägime ühte kalameest, kes oma 40 aasta jooksul, mil ta jõel on kalastanud nägi teist korda kanuusid. Olin nördinud, olime ju kajakkidega.

Kui luhas oli vool laisk, siis just enna Aasumetsa läks "mulinaks". Hirmsasti oleks tahtnud alla sõita Joaveski treppjoast. Järgmine kord mereni välja!