Pildistas Annika, Allan ja Craig
Friday, January 23, 2009
Monday, January 12, 2009
Seiklus jätkub
Alustan sealt, kust pooleli jäin, mango rash oli viimatine asi. Njah, kui ma oma viimast postitust kirjutasin ei olnud mul veel õrna aimugi, et minu rash kestab tavalise nädala asemel kaks. Asi läks koguni nii hulluks, et otsustasin haiglasse minna. Farmist ma mingit infot suurt saanud. Tahtnuks teada, kuidas seda rashi ravida ja milliseid ravimeid võtta ja kuidas. Apteegist soovitati nii kreeme kui tablette, tabletid pidid selle kolme päevaga ära võtma. Kreemi ei soovitatus, see pidi poorid kinni ajama ja siis ei saa nahk hingata. Proovisin mõlemat, ei midagi, tablettidega oleks justkui natukene parem hakanud aga see oli vaid üheks päevaks.
Haiglas pidin hunniku pabereid ära täitma, õnneks ei võtnud see kaua aega ja üsna ruttu võttis arst mind vastu. Vaatas mu sääri ja imestas, et nii pikalt olen vastu pannud. Mulle kirjutati tabletid, apteegist ostsin veel Pinetarsol-i männitõrva lõhnaline vedelik, mida soovitati ka naha peale panna. Ma nüüd ei teagi, mis asi kõige paremini mõjus, kas usk, tabletid või see männitõrva lõhnaline vedelik, igaljuhul järgmine päev oli palju parem. Tundsin, et turse on kõvasti alla läinud. Lõhnasin männitõrva järele ja mingil hetkel omandasin põlved sääred ja reied jälle oma endise kuju ja suuruse.
Premeerisin enda paranemist kahepäevase rattamatkaga Athetoni ja tagasi. Esimese päeva õhtul kohtusin Allani, Lehte, Annika, Edithi ja Taavoga, kes olid parajasti Athetoni ümbruses jugasid ja muid looduskauneid kohti vaatamas. Kohtumiskohaks oli Tinaroo kosk ja tamm, Athetonist 15 km kaugusel. Tegime Tinaroo järve ääres lõket ja ujusime, magasime seal samas rannal, kuni päike meid äratas. Hommikul jälle vette ujuma, ümbruses olid lahedad kaljud, mis vajasid turnimist. Nägin esimest korda looduses kilpkonna ja laagriplatsile tuli meid uudistama red back fairy wren, pisike vilgas lind, tumepunase selja ja muidu must lind, iludus ise. Peale mõnusat hommikusööki läksid teised autoga oma teed ja mina hakkasin kodu poole tagasi minema. Öösel oli hea rattaga sõita, polnud kuumust ja päikest, mis tegi sõidu eriti karmiks. Lisaks ei tundunud mäed öösel nii kõrged nagu päeval. Athetonis tegin pikema peatuse, et mitte sõita kõige palavamal ajal, lisaks täiendasin oma joogivaru, vett läks ohtralt.
Enne koju suundumist käisin läbi Granite Georgist. Igavesti äge koht, kus suurte rahnude peal hüppavad kängurud ringi. Kängurud on teisased aga rahnud on lahedad, kuidas neid vesi voolinud on. Leotasin seal tiba aega oma mango rashiseid jalgu.
Kodus tegi Mark mulle suppi ja järgmiseks hommikuks pannkooke. Margi pannkoogid on jube head. Viisin tema ka Granite Georgi, läksime ratastega, uudistasime seal oma pool päeva, tagasi jõudsime alles öösel. Jagasime Lehte ja Taavoga oma elamusi ja nemad rääkisid oma reisist.
Enne oma Athetoni matka uurisin pikalt kaarte ja järgmine matkasihtpunkt oli juba teada- Mareeba wetland. Komentaaride kohaselt pidi tegemist olema väga laheda linnuvaatlemis piirkonnaga. Mareebast on sinna 14 km, tee oli sinna päris põnev. Pool teest sõitsin mööda peamagistraali ja teise poole nn. külavahel. Seal sain päris huvitavaid vaatlusi. Tee äärde jäi pisike märg loik, kus paterdasid Magpie goose -id, loigus toitus neid oma 20 isendit, lisaks märkasin lähevevat parve, kes suundus samasse kohta toituma. Suhkruroo vahel kraavis märkasin hallikat great- billed heron-i. Kummaline on siin maal see, et linnud pole kõndivate ja jalgrataste inimestega harjunud, kangestuvad või lendavad minema. Seda raskem oli minul, pidin liigi paremaks vaatlemiseks väga ettevaatlikutl lähemale luurama. Tee märgalani läks läbi savanni ja just enne märgaala piir oli jupike vihmametsa. Tegelikult oli tegemist pigem vihmametsa moodi pargiga. Siin vaatlesin esimest korda figbirdi ja red-winged parrot aasal jalutas minu rõõmuks black-necked stork.
Mareeba märgalas pettusin, kas sattusin sinna valel ajal või on ta jällegi üks selline koht mida üles upitatakse. Eest leidsin korraliku infrastruktuuriga majadebloki, kus kohvik, infopunkt, ööbimiseks majakesed. Ainuke mida ma ei näinud olid linnud, lähemal vaatlusel olid esindatud little pied cormorant, little black cormorant, darter, partidest wandering whistling duck.Eriti hea meel oli mul comb- crested Jacana üle, vinge lind. Liigub ringi veetaimede peal, varbad on tal eriti pikad. Noorlind sebis seal samas. Päev oli korda läinud, kui veel nägin oma lemmiklindu siin Austraalias- double-barred finch pisike (10 cm), vilgas lind, kuid uudishimulik ja laseb ennast üsna lähedalt vaadelda. Talle on iseloomulik kaks musta triipu valgel kõhul, lisaks sinine nokk. Emas ja isaslind on ühesugused.
Linnuvaatluse kohapealt olen õigesse piirkonda sattunud, levikukaartidel on siinne piirkond enamasti esindatud. On kolm põhilist piirkonda Tasmani, Cape York või ida rannik. Liike on praeguseks kogunenud 41, ära olen märkinud linnud, keda olen saanud pikalt vaadelda ja keda olen ära tundnud.
Nõudmiseni,
Triin
Haiglas pidin hunniku pabereid ära täitma, õnneks ei võtnud see kaua aega ja üsna ruttu võttis arst mind vastu. Vaatas mu sääri ja imestas, et nii pikalt olen vastu pannud. Mulle kirjutati tabletid, apteegist ostsin veel Pinetarsol-i männitõrva lõhnaline vedelik, mida soovitati ka naha peale panna. Ma nüüd ei teagi, mis asi kõige paremini mõjus, kas usk, tabletid või see männitõrva lõhnaline vedelik, igaljuhul järgmine päev oli palju parem. Tundsin, et turse on kõvasti alla läinud. Lõhnasin männitõrva järele ja mingil hetkel omandasin põlved sääred ja reied jälle oma endise kuju ja suuruse.
Premeerisin enda paranemist kahepäevase rattamatkaga Athetoni ja tagasi. Esimese päeva õhtul kohtusin Allani, Lehte, Annika, Edithi ja Taavoga, kes olid parajasti Athetoni ümbruses jugasid ja muid looduskauneid kohti vaatamas. Kohtumiskohaks oli Tinaroo kosk ja tamm, Athetonist 15 km kaugusel. Tegime Tinaroo järve ääres lõket ja ujusime, magasime seal samas rannal, kuni päike meid äratas. Hommikul jälle vette ujuma, ümbruses olid lahedad kaljud, mis vajasid turnimist. Nägin esimest korda looduses kilpkonna ja laagriplatsile tuli meid uudistama red back fairy wren, pisike vilgas lind, tumepunase selja ja muidu must lind, iludus ise. Peale mõnusat hommikusööki läksid teised autoga oma teed ja mina hakkasin kodu poole tagasi minema. Öösel oli hea rattaga sõita, polnud kuumust ja päikest, mis tegi sõidu eriti karmiks. Lisaks ei tundunud mäed öösel nii kõrged nagu päeval. Athetonis tegin pikema peatuse, et mitte sõita kõige palavamal ajal, lisaks täiendasin oma joogivaru, vett läks ohtralt.
Enne koju suundumist käisin läbi Granite Georgist. Igavesti äge koht, kus suurte rahnude peal hüppavad kängurud ringi. Kängurud on teisased aga rahnud on lahedad, kuidas neid vesi voolinud on. Leotasin seal tiba aega oma mango rashiseid jalgu.
Kodus tegi Mark mulle suppi ja järgmiseks hommikuks pannkooke. Margi pannkoogid on jube head. Viisin tema ka Granite Georgi, läksime ratastega, uudistasime seal oma pool päeva, tagasi jõudsime alles öösel. Jagasime Lehte ja Taavoga oma elamusi ja nemad rääkisid oma reisist.
Enne oma Athetoni matka uurisin pikalt kaarte ja järgmine matkasihtpunkt oli juba teada- Mareeba wetland. Komentaaride kohaselt pidi tegemist olema väga laheda linnuvaatlemis piirkonnaga. Mareebast on sinna 14 km, tee oli sinna päris põnev. Pool teest sõitsin mööda peamagistraali ja teise poole nn. külavahel. Seal sain päris huvitavaid vaatlusi. Tee äärde jäi pisike märg loik, kus paterdasid Magpie goose -id, loigus toitus neid oma 20 isendit, lisaks märkasin lähevevat parve, kes suundus samasse kohta toituma. Suhkruroo vahel kraavis märkasin hallikat great- billed heron-i. Kummaline on siin maal see, et linnud pole kõndivate ja jalgrataste inimestega harjunud, kangestuvad või lendavad minema. Seda raskem oli minul, pidin liigi paremaks vaatlemiseks väga ettevaatlikutl lähemale luurama. Tee märgalani läks läbi savanni ja just enne märgaala piir oli jupike vihmametsa. Tegelikult oli tegemist pigem vihmametsa moodi pargiga. Siin vaatlesin esimest korda figbirdi ja red-winged parrot aasal jalutas minu rõõmuks black-necked stork.
Mareeba märgalas pettusin, kas sattusin sinna valel ajal või on ta jällegi üks selline koht mida üles upitatakse. Eest leidsin korraliku infrastruktuuriga majadebloki, kus kohvik, infopunkt, ööbimiseks majakesed. Ainuke mida ma ei näinud olid linnud, lähemal vaatlusel olid esindatud little pied cormorant, little black cormorant, darter, partidest wandering whistling duck.Eriti hea meel oli mul comb- crested Jacana üle, vinge lind. Liigub ringi veetaimede peal, varbad on tal eriti pikad. Noorlind sebis seal samas. Päev oli korda läinud, kui veel nägin oma lemmiklindu siin Austraalias- double-barred finch pisike (10 cm), vilgas lind, kuid uudishimulik ja laseb ennast üsna lähedalt vaadelda. Talle on iseloomulik kaks musta triipu valgel kõhul, lisaks sinine nokk. Emas ja isaslind on ühesugused.
Linnuvaatluse kohapealt olen õigesse piirkonda sattunud, levikukaartidel on siinne piirkond enamasti esindatud. On kolm põhilist piirkonda Tasmani, Cape York või ida rannik. Liike on praeguseks kogunenud 41, ära olen märkinud linnud, keda olen saanud pikalt vaadelda ja keda olen ära tundnud.
Nõudmiseni,
Triin
Subscribe to:
Posts (Atom)