Kuidas me Tully jõel raftisime..

Tully asub Queenslandi põhja osas, Cairnsist sõidab sinna 1,5 tundi. Linn on kuulus banaanide, vihma ja tundmatute lendavate objektide poolest. Viimaseid pidi just Tullys kõige rohkem nähtama. Suurte üleujutuste tõttu, mille all kannatas terve põhja Queensland sai kannatada ka Tully, mis tingis banaani hinna lennu. 90 % austraalia banaanisest valmib just siin.

Raftimist alustati Tully jõel juba 1984 aastal. Jõel on pais, mis loob head tingimused aastaringseks raftimiseks. Pais toodab elektrit kogu Queenslandi jaoks.

Raftimine pole siinsel jõel alati hästi lõppenud. Aletes 1996 aastast on hukkunud kaheksa inimest, 15 on raskelt vigastada saanud. Viimatine õnnetus oli 14. veebruari, kus said surma kaks korea kodanikku.

Otsustasime raftimist Tully jõel ikkagi proovida. Kuid hirmutunne kasvas jõe lähenedes.

Kõik oli turistidele lihtsaks tehtud- buss korjas meid hommikul hostelist peale viis kohale, meid söödeti joodeti ja toodi tagasi. Kuid kõigest järgemööda.

Raskeim osa oli hommikune bussipeale jõudmine. Seljataga oli raske töönädal. Ma ei oleks tahtnud olla Anne nahas, kes alles kell 4 peolt koju jõudis. Ta pidav vapralt vastu. Buss korjas meid kell pool 7 peale.

Jõe ääres jaotati meid paatidesse, enne veel anti meile kiiver ja vest. Neid ei tohtinud me mingi hinna eest seljast ega peast võtta. Giidiks saime Chrissi, paadikaaslasteks ühe hollandi ja ühe iiri tüdruku.

Kokku oli rafte kaheksa. Chris oli noor giid, sõitnud sealsel jõel aasta. Kuna ta oli kõige uuem giididest ei tohtinud meie ühtegi kärestikku esimese paadina võtta. Meeldis Chrissi väga elulised hüüatused enne kärestikke näiteks, “õu shitt” oli üks neist. Kärestikudesse mindi ükshaaval, alati oli siis keegi, kes signaliseeris, et kas tohib järgmine tulla või mitte. Ühes kohas kasutati koguni teise giidi abi, kes viskas meile köie, mille abil Chris paati keeras.

Kõik giidid olid varustatud kiivri ja vestiga nagu meiegi, lisaks nuga, 3 karabiini, viskeots vesti küljes, sammuti viskeots paadis.

Esimesed kärestikud olid päris toredad, vett pritsis ja vahtu lendas. Üsna ruttu sai Chris aru, et minuga on midagi mäda, ma pidavat ennast veel liiga mugavalt tundma ja aeruliigutus olevat ka liiga hoogne. Pidin Annega koha vahetama, sõitu jätkasin vasakul pool.

Chrissi antud käsklustest kõlasid- paddle forward, paddle back, over left/ right, hold on, hide. Lubatud polnud aeru käepidemest lahti lasta. Ainuke erand oli siis kui kõlas käsklus hide, siis pidi aeru horisontaalselt hoidma. Ega Eric asjatult ütle, et noki nina alumise käega, sain obaduse paadikaaslaselt. Raftimisest mäletan sinakat laiku oma silma all.

Kokku raftisime 14 km.

Lõunat saime üsna ruttu, liigagi. Koht oli vägagi idulliline ja imeilus. Ühelpool kallast vihmamets, teiselpool kõrge kallas, kust kosk piserdas vett jõkke.

Vahust vett oli ohtralt, väga vähe oli kohti, kus oli vaikne vesi. Mõni koht oli hirmutav, lained hirmsuured, kivid vahele pikitud.

Turistidele pakuti võimalust kuue meetriselt kaljult alla vette hüpata. Meil oli pundis hunnik rootsi poisse, kes oma oskusi näitasid. Võimalus anti lained omal nahal proovida, et seal siis jalad ees, selili allavoolu hulpida. Sissehüpates tuli end kiire ujumisliigutusega jõe keskele viia, et mitte sattuda kaldalähedal olevatesse kividesse. Kaldalt vaadates polnud see just miski keeruline ega hirmutav, kuid lainetesse sattudes oli see jube, ainult valge vaht ümbes, kuigi mul oli vest tundin, et kohe upun ära, õhku polnud ja laine loksutas meeletult. Kui lainetus lõppes tuli end kähku kaldale vinnata, järgmine kärestik polnud enam kaugel. Keda laine liiga kaugele viis see püüti viskeotsadega kinni.

Õhtupoolikul koju sõites olid bussis ainult magavad turistid.


Mitte enam raftimiseni,
Triin