Mosak

Mangosid korjasime kolm päeva. Korjajaid oli kaheksa inimest. Pidi korjama punakaid mangosid, mangod peavad seest olema või värvi. Rohelised mangod, isegi suured rohelised, pole veel piisavalt küpsed. Natuke tüütu korjamine, mangosid tuli ju mööda puud taga otsida. Teisel päeval liitusid meiega neli sakslast. Neli poissi, kes Austraalias juba 8 kuud olnud, kuid nüüd rahad otsakorral ja vaja natuke tööd teha. Mangokorjamisega jätkame ilmselt tuleval nädalal, saavad küpsemaks.

Igaljuhul meie töökvaliteet langes, nende lisandudes. Ma polegi meie farmerit nii tigedana näinud. Muidu selline vaikne ja muhe mees. Praake oli kohutavalt palju, poolteist kasti.
Ilmad sajused- vihmahooaeg on käes. Hommikul on ilus ilma, st. päike kõrvetab ja pärastlõunal hakkab sadama. Siis kuidas kunagi, kas sajab õhtuni või läheb õhtul selgemaks. Veetase tõusnud umbes 50 sentimeetrit. Vesi jube sogane- värvuselt kollakas- punane. Ujuma enam väga ei kutsu, kuid me värskendame end selles ometi. Vool tugev, ülesvoolu raske ujuda, lihtsam minna allavoolu ja siis hiljem koju jalutada. Kummalisel kombel pole ma meie farmi kohalikke kunagi jões ujumas näinud, huvitav kas seal on krokodille. Aborigeenid ujuvad jões küll.


Triin

Mangod

Peni ja jõgi.

Mnagokorjamine, korjatud mangod pidi asetama masinale.

Surnud papagoi Mareebas. Määrake liik.

Triin

Townsvillest

Mutchilba

Vaade kodutrepilt, taamal ees on avokaado puud. Nendest eespool granaatõuna noored istikud.

Barron Fall lahe koht kus ronida, rajad erineva raskusega, võimalus soolot teha. 100 meetrit ronimist.

Konn, leidsime ta vannitoast. Iminappadega.

Mareeba

Laupäev aga muidugi hakkas farmer kell 7 ringi toimetama, traktorite ja kastiautotega sõitma. Ja juhtumisi on meie maja kohe töökoja vastas. Mhh, öösel ei saa magada, sest palav on ja hommikul..
Meie farmer on tegelikult siin alles aasta, st detsembris saab aasta. Tuli siia Lõuna- Aafrika Vabariigist, seal polnud enam turvaline. Pidasid sealgi farmi. Praegu on neil aafikas veel looduspark. Loodus nende sõnul seal palju mitmekesisem, kui austraalias.

Jah, mango korjamine hakkab esmaspäeval. Kõik ettevalmistused selleks on tehtud- puuvilja sorteerimise lint puhastatud, pappkastid tellitud. Ootan kohe seda, toob meie ellu uue rütmi ja siia uut rahvast juurde.

Ilmad lähevad aina välja kannatamatuks. On kuum ja niiske ja öösel ei lähe grammigi jahedamaks.Täna oli jõe vesigi soe kui supp, vesi on nüüd hakanud selgemaks minema, settima, pole enam saviosakesi nii palju. Pole ka kaks päeva sadanud.

Putukad on elavamaks läinud. Õhtul tuleb neid igast praost. Ja hordide viisi. Kõik tungivad tuppa, et öösel mööda keha kõndida. Osa hüppab, lendab osa kõnni ja jookseb. Neid on palju, kuid suurusega nad ei hiilga.

Loodust sylega

No, niih juba tükike aega siin olnud ja kenake hulk uusi elamusigi. Aeg neid jagada. Kõige suuremat elamust pakub muidugi loodus- alustades lindude, putukate, kahepaiksete ja känguridega.

Jah, elus kängurut olen nuud ka näinud. Seni olin näinud vaid känguru laipu teede ääres ja nende konte.Hommikuti on teed känguru jälgi täis ja sabatriipe. Nad on tõesti igal pool mägedes, istandustes, golfi parkides..

Teine age elamus, mis meil oli on iminappadega roheline konn. Avastasime ta dussiruumist. Ja lakski mööda seina ülesse, et polnud asigi. Väga lahe.

Prussakad, suured on nad siin kull aga õnneks toas ei ela. Väljas on soojemgi veel. Täna oli nt 32 kraadi C, üldiselt kulmem väga pole. Ja suuri kämblasuurusi ämblikuid pole ma ka veel näinud. Ootan põnevusega.

Linnud, kui lahe. Papagoid näiteks lendavad vabalt ringi. Olen kahte liiki papagoisi näinud, mu linnulist täieneb iga paev. Kokku olen seni määranud vaid 20 liiki. Saan nuud täidsa aru, mida turistid esimesel linnurallil tunnevad. Lappa seda raamatud ja vaata lindu, kui ta muidugi paigal seisab.
Lahedaim vaatlus oli mul sininäolise meesöödikuga, kui ma otse tõlgin. Linnud on siin kirevad ja erksate värvidega.


Madudest olen näinud vaid ühte, õnneks kuulis tema mind enne. Pani ruttu vehkat, vette.

Täna olin ronimas, puhast kaljut 100 m jagu! Kohtasin seal ka meetri pikkuse sisalikuga. Me mõlemad ehmatasime.

Ilm nagu raakisin on kuum, 32 kraadi. Ohtuti ringi liikuda koige monusam. Paeval kasutan 30 kaitsefaktoriga paikesekreemi. Vastasel juhul kupseksin.

Pilte hakkan lisama jargmisel korral.

Triin

Roheline manner

Hommikul maandusin Cairnsi. Lend laks viperusteta, oosel saime turbulensi. Onneks oli rahvast vahe ja sain 3- l istmel laiutada. Tolliski laks viperusteta, vaadati vaid mu matkasaabaste taldu.

Allan oli vastas ja esmalt ma natuke imestasin valjas. Palmid ja soe ja niiske ja linnud laulavad ja maed korged umberringi ja.. Hiljem, kui me mangroovi metsa matkale laksime imestasin ma veel korra, no rohkem kui korra. Lahedad oli krabid kes seal ringi sibasid, liikusid kylg ees ja voitlesid lehtede parast. Nagime kahte suuremat krabi omavahel voitlemas, vaiksemad justkui publikuna ymber. Siis tuli mudast valja kala, kellel silmad antennidena kehast korgemal, liikus uimede abil ja ei tundunud eriti abitu kuival maal.

Seni on vaga toimekas paev olnud,olen saanud telefoni numbri, pangakonto ja passi viisa kleepsu.

Homme olen puuvilju korjamas.

Jargmise postituseni voib aega minna, internetiga toesti kehvad lood siin.

Kirjutamiseni,

Triin

Siin Jaapan Nagoya

Siin, Jaapanis Nagoyas on kell seitse hommikul. Oo veetsin pisukeses hotellis. Paras tegu oli, et see yles leida. Teed kysida oli pea voimatu, inglise keelt osatakse ikka vahe. Paar inimest kelle juurde laksin, laksid nii ahmi tais.

Hotell on omamoodi, vann meenutab suuremat sorti kaussi ja dussi konks seinal ulatus minul rinnani.

Tanavad on jube puhtad, prygi naljalt maast ei leia. Metroos, rongis keegi ei karju, telefoniga yle vaguni ei raagi. Nuuskanine on ylim tabu, mis seab mind eriti raskesse olukorda, nohu on. Suitsetada ja syya tanavl ei tohi. Suitsetamise jaoks on omad nn. postikesed, kus tuhatoos juures. Kuid selle eest suitsetavad siin hotellis nagu korstnad.

Esimese asjana laksime eile Tiinaga sushit sooma, see on siin ikka jube odav Tallinnaga vorreldes. Soogikoht oli lahe. Keskel oli sushimeistrid, kes tegid syya, lett oli ymber soojate jaoks ning sushid jooksid lindi pealt ymber leti. Valisid millise tahtsid. Teed ja ingverilaaste sai lauapealt votta. Tee oli roheline ja seda sai rohelisest pulbrist.

Elamus oli rongisoit, st selle kiirus, rongis olles muidugi ei saanud kiirusest aru. Aga 366 km labis 1 h ja 45 minutiga. Valja vahtida oli lahe, maed, laiad riisipollud, majad. Mul oli onne naha ara Fuiji magi, kuigi oli pilves. Pimedaks laks nagu meilgi 5 paiku. Temperatuur paeval 18 kraadi.

Ajavahest veel oimetu. Lennukis ju suurt magada saanud. Laheb veel paar paeva siis peaks inimese tunne tagasi tulema, hingamis augud hakkavad ka tasapisi tookorda saama.

Loodus tundub jube ponev, kahju et pole siin mahti kauem olla. Eile nagin kodutuvi ara, kuid teist linnuliiki ei suutnud maarata.

Jargmine kord juba Austraaliast.

Triin

Kastna raba vol.2

Arvestades raba asukohta jõudsime ikka kiirelt kohale 1,5h sõitu. Raba asub praktiliselt Türi külje all. Täpsemalt Lelle ja Käru vahel. Raba servas asub Hiiemägi, mille otsas 11-haruline pärn.

Legendid räägivad, et mees kündnud praeguse Hiiemäe kohal põldu 7 must härjaga ja piitsutanud neid rohkesti. Mingil hetkel käinud kõva kärgatus ja 7-st härjast ja kündjast saanud hiis ning piitsast 11- haruline pärn.

Kastna raba lääne servas asub ehk üks kuulsamaid laukaid- Kuldkepi laugas. Lugu algas ühest Käru mehest, kes tahtis kangesti, et Käruski oleks mägi. Läks oosijuppi sikutama seitsme musta härjaga. Haaranud siis mäest kinni ja saanud Imsi raba peale, kui härgadele hundid kallale kippunud. Tapelnud seal kõvasti, saanud härjad ikka ära päästa, kuid mägi vajunud sohu- tekkis Imsi järv.

Härjad olnud janused ja läinud Kastna rabasse jooma aga joonud liiga palju ja vajunud põhja. Pajatakse, et laukas olla varandus. Kätte pidavat saama 7 venda musta kukega ja kindlasti neljapäeva õhtul.

Kõigepealt otsisime rabast ülesse Kuldkepi lauka. Paraja suurusega laugas, väiksese saarega keskel. Lauka servas istepink. Kohalik rahvas käib suviti laukas ujumas. Lauka kõrval soosaar.

Raba põhjaosa on laukarohke. Lõunat sõime suurima lauka serval. Kaarti vaadates tundus mulle, et tegemist jäänukjärvega, kuna teised laukad paiknesid poolringi kujuga tema ümber. Rabas oli vett palju, tihti polnudki aru saada kus lõppes laugas ja algas älves.

Raba lõuna osa oli lagedam ja älvesterikkam. Päris lahe oli seal räätsadega kõndida, nagu vesivoodil. Ilma poleks julgenud.

Üle raba viib kaks taliteed. Ühe neist otsisime ülesse, oli päris selgelt näha. Lõunapoolsem talitee oli koguni vene topo peal. Talitee viib üle raba Sooharu taluni, millest nüüd säilinud kelder, vana allee jupp ja paar põlispuud, samuti lauda varemed. Talvel kui seal ringi hulkusin sattusin ilvese jälgedele. Talu ümbrus lage ja on aimatav, et omal ajal olnud vägev majapidamine.Teine talitee on jääb jäänuk-laukast põhjapoole, selleni me ei läinud.

Raba servas tiirutas välja-loorkull, rabas lendas mööda isane teder.

Sinna tahaks tagasi.

Triin