Seekorda kirjutan Singapuri lennujaamast. Minu lennuni on veel üüratult aega.
Hommikul ajas meid ülesse toakaaslane nagu alati. Ta minu meelest ei maga üldse. Väike hiina naine, töötab kuskil kassapidajana.
Linn ja maa on mõnusaks vahelduseks Malaisiale. Puhas, turvaline, mõnus, ei pea nunna moodi riietuma. 80 % Singapuri elanikest moodustavad kohalikud hiinlased.
Kohtusin siin indialasest Nitiniga, kes siin elanud- töötanud 5 aastat. Tema muidugi väidab, et peale teist aastat on siin liiga igav elada. Oled käinud pea igas kõrtsus ja tead piirkonda peensuseni. Peaaegu liiga täiuslik.
Tagasiteel käisin läbi tiibeti templist, mis asub mu hosteli lähedal. Palju rahvast sebis ringi. Valmistuti suurteks pidustusteks, mis on järgmise kuu alguses. Kohalik tädi haaras mul nööbist ja kukkus seletama, mida miski tähendab ja rabas mind igasuguste võõrapäraste nimedega. Lõi mu oimetuks. Olin sest kullast karrast ja erksatest värvidest niigi lummatud. Aga proua hiilgas. Pidasin oma 2 minutit vastu siis palusin tal lõpetada. Ta naeris ja jättis mind rahule.
Templi kõrval asus evangistlik kirik.
Triin
Saturday, April 18, 2009
Wednesday, April 15, 2009
Mhh..
Tahan tagasi valgete inimeste maale. Kus tänaval kõndides sõbrad ei katkesta kõnelust, et mind vaadata, kus lapsed ei unusta kõndimist, kui möödun. Kus inimesed minu kõnetamiseks tahavad a) mulle taksot kutsuda b) mulle käekelli, kotte müüa c) mind enda restorani sokutada.
Alates teisest päevast peale olen kõiki ja kõike tuima ükskõiksusega ignoreerinud. Kuid säärane tähelepanu väsitab.
Kummaline on jälgida inimesi, kelle päeva sündmuseks on minu nägemine. Nad ei väsi mind vahtimast, minust tehakse videosid ja fotosid. Oleksin justkui kuulus staar. Autogramme ei küsita.
Triin
Alates teisest päevast peale olen kõiki ja kõike tuima ükskõiksusega ignoreerinud. Kuid säärane tähelepanu väsitab.
Kummaline on jälgida inimesi, kelle päeva sündmuseks on minu nägemine. Nad ei väsi mind vahtimast, minust tehakse videosid ja fotosid. Oleksin justkui kuulus staar. Autogramme ei küsita.
Triin
Monday, April 13, 2009
Kualad
Oma seekordset kirjutist kirjutan linnast nimega Kuala Terengganu. Kuala tähendab malaisia keeles mudast jõesuuet. Kuala nimelisi kohti on siin veelgi näiteks Kuala Lumpur, Kuala Rompin, kõikidest nendest linnadest voolab jõgi läbi ja eelldatavasti mudane.
Siinne linn on väike, käisin selle umbes 20 minutiga läbi. Rohkem ehk tahaks avastamis hiinalinn, millest ma sujuvalt mööda kõndisin. Õhtul on seal rohke melu, kui õhtusöögi aeg.
Suurim vaatamisväärsus linnas oli nn. eksklusiivne tualett. Sissepääs oli 2 RM ja selle raha eest sai end peeglist vaadata. Päris suur peegel oli, ennast sai külje pealt ka vaadata. Lisaks wc olemas potid ja oh, üllatust paber. Ja muidugi ei puudunud seep ning kätekuivatus puhur. Jah, eksklusiivne. Poonusena oli wc ees ennast sisse seadnud just poegi saanud kassiemand, kes end mõnuga vastu minu sääri nühkis.
Pean siia täpsustuseks lisama, et Malaisia avalikkudes tualetides pole wc potte on vaid auk. Loputuskast küll on. Kuid paber on haruldane. Seebist ja kuivatuspuhurist ma ei räägigi.
Kuala Terengganusse tulin bussiga. Terve bussisõit oli paras ooper. Me teadsime vaid, kus on bussijaam ja omasime infot, et buss peaks kunagi tulema. Andmed kõikusid 2-3 tunni piires. Algselt pidi buss tulema kell 9 siis 9.30 siis 10 ning veel lisandus, et maybe 11.
Kohalikud üritasid meile taksosi pähe määrida ja muigasid ja naersid meie üle, kui nn. bussijaamas ootasime. Bussijaam polnud mitte kuidagi tähistatudki. Buss siiski tuli kell 10.30. Vahemaa, mida läbisiime oli ca. 100 km. Pidime selle läbima 1- 2,5 tunniga. Õigeks osutus 3 tundi, kuna vahepeal läks meil buss katki. Inglased olid paanikas, prantslastest paar võttis seda eriti rahulikult. Bussijuht helistas kuhugi ja vaatas hoolega ühte õlist varrast, mille ta mootori seest leidis. Mingi ime läbi sai buss sellest varda vaatamiset korda ja peale väga lühikest katkiolemist jätkasime oma reisi.
Viimased oma reisi päevad veetsin tillukesel saarel nimega Pulau Perhentian. Saarestikku kuulub kaks peamist saart, kuhu turiste sõidutatakse. Olin väiksemal Kencil. Piirkond kuulus ilusate randade ja koralli poolest. Enamus seal oldud aja veetsin vees, snorgeldasin. Oli ilus, oli koralle ja oli kalu ja nähtavus oli hea, kuid suur vallrahu on ägedam. Ivo oli õigus, kui ta kirjutas, et seal on palju surnud koralle ja nähtavus pole kõige parem. Ainsaks poonuseks oli hai ja rai nägemine. Alguses nägin väid hai uime, õnneks olin ise kuival maal. Olin plaaninud just snorgeldama minna, ei läinud. Järgmine päev teisel rannal, nägin äkitsi haid mööda ujumas. Appi, kogu keha oli krambis. Siis möödus hai uuesti seekord oli tegemist väiksema isendiga. Proovisin külma närvi säilitada ja ujusin enda meelest kaunikesti rahulikult ranna poole. Igaksjuhuks vaatasin korduvalt selja taha ja kontrollisin, kas kõik varbad ikka alles. Olid.
Hiljem kuulsin Giomilt, et tegemist haiga, mis korallil üsna tavaline. Liigi tunneb ära mustatriibu järgi, mis selja- ja sabauimel. Nime unustasin muidugi ära. Hiljem nägin haid veel mitu koda. Kuid ikkagi ei usaldanud piirkonda kauemaks snorgeldama jääda.
Raid nägin kahel korral. Kartlik. Aga ilus kala ja parajalt suur. Hea meel oli mul ka Nemo nägemise üle, mida ma suurel korallrahul ei näinud. Nad on paigatruud kalad ja kaitsevad oma pesa võimukalt. Igakord tulid mind ära ajama, kui liiga lähedale ujusin.
snorgeldamiseni,
Triin
Siinne linn on väike, käisin selle umbes 20 minutiga läbi. Rohkem ehk tahaks avastamis hiinalinn, millest ma sujuvalt mööda kõndisin. Õhtul on seal rohke melu, kui õhtusöögi aeg.
Suurim vaatamisväärsus linnas oli nn. eksklusiivne tualett. Sissepääs oli 2 RM ja selle raha eest sai end peeglist vaadata. Päris suur peegel oli, ennast sai külje pealt ka vaadata. Lisaks wc olemas potid ja oh, üllatust paber. Ja muidugi ei puudunud seep ning kätekuivatus puhur. Jah, eksklusiivne. Poonusena oli wc ees ennast sisse seadnud just poegi saanud kassiemand, kes end mõnuga vastu minu sääri nühkis.
Pean siia täpsustuseks lisama, et Malaisia avalikkudes tualetides pole wc potte on vaid auk. Loputuskast küll on. Kuid paber on haruldane. Seebist ja kuivatuspuhurist ma ei räägigi.
Kuala Terengganusse tulin bussiga. Terve bussisõit oli paras ooper. Me teadsime vaid, kus on bussijaam ja omasime infot, et buss peaks kunagi tulema. Andmed kõikusid 2-3 tunni piires. Algselt pidi buss tulema kell 9 siis 9.30 siis 10 ning veel lisandus, et maybe 11.
Kohalikud üritasid meile taksosi pähe määrida ja muigasid ja naersid meie üle, kui nn. bussijaamas ootasime. Bussijaam polnud mitte kuidagi tähistatudki. Buss siiski tuli kell 10.30. Vahemaa, mida läbisiime oli ca. 100 km. Pidime selle läbima 1- 2,5 tunniga. Õigeks osutus 3 tundi, kuna vahepeal läks meil buss katki. Inglased olid paanikas, prantslastest paar võttis seda eriti rahulikult. Bussijuht helistas kuhugi ja vaatas hoolega ühte õlist varrast, mille ta mootori seest leidis. Mingi ime läbi sai buss sellest varda vaatamiset korda ja peale väga lühikest katkiolemist jätkasime oma reisi.
Viimased oma reisi päevad veetsin tillukesel saarel nimega Pulau Perhentian. Saarestikku kuulub kaks peamist saart, kuhu turiste sõidutatakse. Olin väiksemal Kencil. Piirkond kuulus ilusate randade ja koralli poolest. Enamus seal oldud aja veetsin vees, snorgeldasin. Oli ilus, oli koralle ja oli kalu ja nähtavus oli hea, kuid suur vallrahu on ägedam. Ivo oli õigus, kui ta kirjutas, et seal on palju surnud koralle ja nähtavus pole kõige parem. Ainsaks poonuseks oli hai ja rai nägemine. Alguses nägin väid hai uime, õnneks olin ise kuival maal. Olin plaaninud just snorgeldama minna, ei läinud. Järgmine päev teisel rannal, nägin äkitsi haid mööda ujumas. Appi, kogu keha oli krambis. Siis möödus hai uuesti seekord oli tegemist väiksema isendiga. Proovisin külma närvi säilitada ja ujusin enda meelest kaunikesti rahulikult ranna poole. Igaksjuhuks vaatasin korduvalt selja taha ja kontrollisin, kas kõik varbad ikka alles. Olid.
Hiljem kuulsin Giomilt, et tegemist haiga, mis korallil üsna tavaline. Liigi tunneb ära mustatriibu järgi, mis selja- ja sabauimel. Nime unustasin muidugi ära. Hiljem nägin haid veel mitu koda. Kuid ikkagi ei usaldanud piirkonda kauemaks snorgeldama jääda.
Raid nägin kahel korral. Kartlik. Aga ilus kala ja parajalt suur. Hea meel oli mul ka Nemo nägemise üle, mida ma suurel korallrahul ei näinud. Nad on paigatruud kalad ja kaitsevad oma pesa võimukalt. Igakord tulid mind ära ajama, kui liiga lähedale ujusin.
snorgeldamiseni,
Triin
Monday, April 6, 2009
Saturday, March 7, 2009
Kuidas me Tully jõel raftisime..
Tully asub Queenslandi põhja osas, Cairnsist sõidab sinna 1,5 tundi. Linn on kuulus banaanide, vihma ja tundmatute lendavate objektide poolest. Viimaseid pidi just Tullys kõige rohkem nähtama. Suurte üleujutuste tõttu, mille all kannatas terve põhja Queensland sai kannatada ka Tully, mis tingis banaani hinna lennu. 90 % austraalia banaanisest valmib just siin.
Raftimist alustati Tully jõel juba 1984 aastal. Jõel on pais, mis loob head tingimused aastaringseks raftimiseks. Pais toodab elektrit kogu Queenslandi jaoks.
Raftimine pole siinsel jõel alati hästi lõppenud. Aletes 1996 aastast on hukkunud kaheksa inimest, 15 on raskelt vigastada saanud. Viimatine õnnetus oli 14. veebruari, kus said surma kaks korea kodanikku.
Otsustasime raftimist Tully jõel ikkagi proovida. Kuid hirmutunne kasvas jõe lähenedes.
Kõik oli turistidele lihtsaks tehtud- buss korjas meid hommikul hostelist peale viis kohale, meid söödeti joodeti ja toodi tagasi. Kuid kõigest järgemööda.
Raskeim osa oli hommikune bussipeale jõudmine. Seljataga oli raske töönädal. Ma ei oleks tahtnud olla Anne nahas, kes alles kell 4 peolt koju jõudis. Ta pidav vapralt vastu. Buss korjas meid kell pool 7 peale.
Jõe ääres jaotati meid paatidesse, enne veel anti meile kiiver ja vest. Neid ei tohtinud me mingi hinna eest seljast ega peast võtta. Giidiks saime Chrissi, paadikaaslasteks ühe hollandi ja ühe iiri tüdruku.
Kokku oli rafte kaheksa. Chris oli noor giid, sõitnud sealsel jõel aasta. Kuna ta oli kõige uuem giididest ei tohtinud meie ühtegi kärestikku esimese paadina võtta. Meeldis Chrissi väga elulised hüüatused enne kärestikke näiteks, “õu shitt” oli üks neist. Kärestikudesse mindi ükshaaval, alati oli siis keegi, kes signaliseeris, et kas tohib järgmine tulla või mitte. Ühes kohas kasutati koguni teise giidi abi, kes viskas meile köie, mille abil Chris paati keeras.
Kõik giidid olid varustatud kiivri ja vestiga nagu meiegi, lisaks nuga, 3 karabiini, viskeots vesti küljes, sammuti viskeots paadis.
Esimesed kärestikud olid päris toredad, vett pritsis ja vahtu lendas. Üsna ruttu sai Chris aru, et minuga on midagi mäda, ma pidavat ennast veel liiga mugavalt tundma ja aeruliigutus olevat ka liiga hoogne. Pidin Annega koha vahetama, sõitu jätkasin vasakul pool.
Chrissi antud käsklustest kõlasid- paddle forward, paddle back, over left/ right, hold on, hide. Lubatud polnud aeru käepidemest lahti lasta. Ainuke erand oli siis kui kõlas käsklus hide, siis pidi aeru horisontaalselt hoidma. Ega Eric asjatult ütle, et noki nina alumise käega, sain obaduse paadikaaslaselt. Raftimisest mäletan sinakat laiku oma silma all.
Kokku raftisime 14 km.
Lõunat saime üsna ruttu, liigagi. Koht oli vägagi idulliline ja imeilus. Ühelpool kallast vihmamets, teiselpool kõrge kallas, kust kosk piserdas vett jõkke.
Vahust vett oli ohtralt, väga vähe oli kohti, kus oli vaikne vesi. Mõni koht oli hirmutav, lained hirmsuured, kivid vahele pikitud.
Turistidele pakuti võimalust kuue meetriselt kaljult alla vette hüpata. Meil oli pundis hunnik rootsi poisse, kes oma oskusi näitasid. Võimalus anti lained omal nahal proovida, et seal siis jalad ees, selili allavoolu hulpida. Sissehüpates tuli end kiire ujumisliigutusega jõe keskele viia, et mitte sattuda kaldalähedal olevatesse kividesse. Kaldalt vaadates polnud see just miski keeruline ega hirmutav, kuid lainetesse sattudes oli see jube, ainult valge vaht ümbes, kuigi mul oli vest tundin, et kohe upun ära, õhku polnud ja laine loksutas meeletult. Kui lainetus lõppes tuli end kähku kaldale vinnata, järgmine kärestik polnud enam kaugel. Keda laine liiga kaugele viis see püüti viskeotsadega kinni.
Õhtupoolikul koju sõites olid bussis ainult magavad turistid.
Mitte enam raftimiseni,
Triin
Raftimist alustati Tully jõel juba 1984 aastal. Jõel on pais, mis loob head tingimused aastaringseks raftimiseks. Pais toodab elektrit kogu Queenslandi jaoks.
Raftimine pole siinsel jõel alati hästi lõppenud. Aletes 1996 aastast on hukkunud kaheksa inimest, 15 on raskelt vigastada saanud. Viimatine õnnetus oli 14. veebruari, kus said surma kaks korea kodanikku.
Otsustasime raftimist Tully jõel ikkagi proovida. Kuid hirmutunne kasvas jõe lähenedes.
Kõik oli turistidele lihtsaks tehtud- buss korjas meid hommikul hostelist peale viis kohale, meid söödeti joodeti ja toodi tagasi. Kuid kõigest järgemööda.
Raskeim osa oli hommikune bussipeale jõudmine. Seljataga oli raske töönädal. Ma ei oleks tahtnud olla Anne nahas, kes alles kell 4 peolt koju jõudis. Ta pidav vapralt vastu. Buss korjas meid kell pool 7 peale.
Jõe ääres jaotati meid paatidesse, enne veel anti meile kiiver ja vest. Neid ei tohtinud me mingi hinna eest seljast ega peast võtta. Giidiks saime Chrissi, paadikaaslasteks ühe hollandi ja ühe iiri tüdruku.
Kokku oli rafte kaheksa. Chris oli noor giid, sõitnud sealsel jõel aasta. Kuna ta oli kõige uuem giididest ei tohtinud meie ühtegi kärestikku esimese paadina võtta. Meeldis Chrissi väga elulised hüüatused enne kärestikke näiteks, “õu shitt” oli üks neist. Kärestikudesse mindi ükshaaval, alati oli siis keegi, kes signaliseeris, et kas tohib järgmine tulla või mitte. Ühes kohas kasutati koguni teise giidi abi, kes viskas meile köie, mille abil Chris paati keeras.
Kõik giidid olid varustatud kiivri ja vestiga nagu meiegi, lisaks nuga, 3 karabiini, viskeots vesti küljes, sammuti viskeots paadis.
Esimesed kärestikud olid päris toredad, vett pritsis ja vahtu lendas. Üsna ruttu sai Chris aru, et minuga on midagi mäda, ma pidavat ennast veel liiga mugavalt tundma ja aeruliigutus olevat ka liiga hoogne. Pidin Annega koha vahetama, sõitu jätkasin vasakul pool.
Chrissi antud käsklustest kõlasid- paddle forward, paddle back, over left/ right, hold on, hide. Lubatud polnud aeru käepidemest lahti lasta. Ainuke erand oli siis kui kõlas käsklus hide, siis pidi aeru horisontaalselt hoidma. Ega Eric asjatult ütle, et noki nina alumise käega, sain obaduse paadikaaslaselt. Raftimisest mäletan sinakat laiku oma silma all.
Kokku raftisime 14 km.
Lõunat saime üsna ruttu, liigagi. Koht oli vägagi idulliline ja imeilus. Ühelpool kallast vihmamets, teiselpool kõrge kallas, kust kosk piserdas vett jõkke.
Vahust vett oli ohtralt, väga vähe oli kohti, kus oli vaikne vesi. Mõni koht oli hirmutav, lained hirmsuured, kivid vahele pikitud.
Turistidele pakuti võimalust kuue meetriselt kaljult alla vette hüpata. Meil oli pundis hunnik rootsi poisse, kes oma oskusi näitasid. Võimalus anti lained omal nahal proovida, et seal siis jalad ees, selili allavoolu hulpida. Sissehüpates tuli end kiire ujumisliigutusega jõe keskele viia, et mitte sattuda kaldalähedal olevatesse kividesse. Kaldalt vaadates polnud see just miski keeruline ega hirmutav, kuid lainetesse sattudes oli see jube, ainult valge vaht ümbes, kuigi mul oli vest tundin, et kohe upun ära, õhku polnud ja laine loksutas meeletult. Kui lainetus lõppes tuli end kähku kaldale vinnata, järgmine kärestik polnud enam kaugel. Keda laine liiga kaugele viis see püüti viskeotsadega kinni.
Õhtupoolikul koju sõites olid bussis ainult magavad turistid.
Mitte enam raftimiseni,
Triin
Monday, February 9, 2009
Tühjad letid
Üleujutused. Oleme suurematest linnadest ära lõigatud. Toitained tuuakse meritsi. Letid on lagedad.
üleujutusteni,
Triin
Wednesday, February 4, 2009
QLD outback
Jaanuari viimasel ja veebruari esimesel päeval käisime viiekesi: mina, Allan, Anne, Mark ja Lehte maailma avastamas. Nägime nii mõndagi.
Meie käiku võiks laias laastus nimetada koopaste käiguks. Koopastes käisime tõesti palju, avastasime neid, ahhetasime ilusate võlvide all, ronisime kaljudel, ilma köiteta, roomasime kitsastes koobastes, et avastada uusi käike, nägime nahkhiiri lendamas, nägime ämblikke, liblikaid ja sisalikke, nägime sadu aastaid vanu kaljujoonistusi, aborigeenide tehtud, mängisime oreliheliredelit stalantiitidega, saime mudaseks, hingeldasime ja higistasime.
Oma matka esimesel päeval st. öösel olime Davis Creegis. Öösel sellepärast, et farmist sõitsime välja pimedas, kella kaheksa paiku. Siin kirde Austraalias läheb pimedaks kell 7 õhtul. Vihma sadas. Tee peal tegime kahe tunnise peatuse Maeebas, nimelt Leo oli leidnud ripakil wifi, hakkasime seda usinalt kasutama. Arvutid olid kõigil välja arvatud Anne, ta oli üsna igavlev. Viis, kuidas Allan Anne kaasa kauples oli väga ekspromt. Anne, kes oli veinist joovastunud pakkis oma käekoti, teadmata, mis teda ees ootab. Anne on meie farmis olnud umbes 2 nädalat. Anne utsitusel sõitsime ööbimiskohta.
Anne teatas kohe, et tema magab autos. Mina ja Allan olime telgis, Mark ja Lehte tõmbasid endale koormakatte peale ja alla. Vihma sadas ikka. Kuna olime roninud suhteliselt kõrgele oli tuult omajagu. Ööbimiskoht oli tegelikult kose vaateplatvorm. Kosk kohises, tuul puhus ja vihma sadas. Mulle tuli kohe meelde kodu- pimedad sügisööd, kui tuul vahtrate ladvus tuuseldab. Lahe oli. Ainult sügise lõhna polnud. Öö oli niiske, et mitte öelda märg. Pole kunagi pidanud magaamiskotti veest välja väänama, nüüd ma tegin seda. Kuid ega külm olnud, märg ainult.
Edasi kulges meie tee tagasi Mareeba poole, läbi Athetoni, Herbetoni, Irvinbangi Pertfordi poole. Irvinbangis lõppes asfalt, ees ootas kruusane tee, teadmata kvaliteediga. Me polnud sugugi kindlad, et tee on üldse läbitav. Wet season. Tee otsusts meid läbi lasta. Neljavedu vajas vaid korra kasutamist. Tee oli pikk ja raputas meid parasjagu. Tegemist oli küll peamagistraaliga Irvinbangi ja Pertfordi vahel, kuid minul tekkis korduvalt tunne, et sõidame mööda külavaheteed. Meeleolu lõid tee peal magavad ja mäluvad lihaveised, hobused. Kummaline tühjus oli seal outbackis, me ei näinud ainustki maja, inimest või autot. Rannikust olime kõigest 150 km eemal. Pertfordi jõudes olime läbinud teadmata arvu pisikesi ojasid, jõgesid. Veel pisikesed aga suurveega kindlasti vaat et läbimatud ja sillad on sellistel teedel tundmatud.
Pertfordist oli Chillangoeni 65 km. Teeolud olid tunduvalt paremad, sõitsime enamus aega kõvakattega teel, kuigi oli ka kruusaseid laike. Tee kõrvale hakkas kerkima kaljusid. Moodustasid kummalise ja ilusa kooskõla koos puudega. Kaljud ise olid enamasti hallikad sinakad, puud tumerohelised. Kaljud olid eemalt vaadates justkui lossid- suured ja kindlad, ilusate võlvakendega.
Tee pealjõudsime järgi kolmele autole, meie üllatus oli suur, kuid mõningase vaatluse tulemusena selgus, et tegemist inimestega meie farmis, kes olid ka otsustanud Chillangoesse tulla.
Koos läksime koopaid uudistama. Kolm koobast oli lukku pandud. Ei saanud ei kõrvalt ega ülevalt sisse, millest oli muidugi kahju. Kuid õnneks selgus, et vabalt saab sisse minna kahte koopasse. Otsisime taskulambid välja ja kümmekond inimest ronisid koopasse. Sisse minek oli libe ja suhteliselt järsk, allpoole läks käik veelgi kitsamaks, siis aga laiened toredaks saaliks. Ühes nurgas oli puhtaveeline ojake. Kogu kalju oli seest kaetud korallidega, stalantiidid laes, madalamad kaakide poolt ära murtud. Esimesest saalist sai teise, mis oli väiksem,puujuured olid end siiani läbi pressinud. Õhku oli all vähe, kõik hingeldasid ja higistasid. Kui hakkasime koopast välja minema, selgus et Stefan pole enam meiega ja ühtäkki ei suutnud keegi meenutada, millal teda viimati nägime. Arvasime et ehk on ta vaikselt koopast välja läinud. Oligi.
Teised läksid tagasi farmi, kui meie hakkasime õhtusööki valmistama. Viisime köögi ülesse vaateplatvormile, kust oli ümbruskonnale hea vaade. Sain taas üle pika aja kokata, roaks valmisid makaroniad muna, juustu ja hernega, kõrvale tegi Monika salatit. (Farmi rahvast otsustasid Monika ja Stefan ööseks meiega laagriplatsi ja toitu jagada). Anne sai endale kotlettide küpsetamise. Kõik see maitses hästi, peale sai rüübata valget veini või piima. Kängurulihast vortsid olid liiast, jätsime nad järgmiseks päevaks.
Öö veetsime taas vaateplatvormil, mis oli seekord katusega.
Järgise hommiku koobas oli nimetatud Pompeii koopaks. Üllatas oma suuruse ja avarusega. Laes nägime nahkhiiri ringi lendamas. Koopaseinad olid kaetud erinevat värvi korallidega, tumerohelist tooni andis hallitus. Koobas viis edasi kahte väiksemasse saali, seinad korallidega kaunistatud. Lahe. Pole midagi sellist veel näinud.
Chillangoe ise oli pisi-pisike asul. Vaikne ja rahulik, elanikud toimetasid omi asju, koerad haugatasid, linnud laulsid. Linn oli heaks vahelduseks Mareeba ja Cairnsile, kus ma enamasti liikvel.
Chillangoest me kaugemale väga palju sõita ei saanud, jõgi tuli ette. Vesi oli meetri jagu sillast kõrgem. Mark tõi oma arbuusi, mille me ära sõime ja koorest paadikesed tegime. Känguruvorstid küpsetasime lõkkel. Enamus sai liiga ära küpsetatud. Maitse- polnud suurem asi, väga spetsiifiline.
Enne jõge nägime liiklusmärki, märgil oli kirjas, et järgmise bensiinijaamani on 560 km!
Tagasiteel veel kaljusid. Peatusime karjamaa serval, mis olid termiidipesi täis pikitud. Karjamaa kõrval seisid kaljud. Avastasime veel koopaid, ilusamad, kui Chillangoes, puutmata, turistidest käimata. Ronisime kaljudel, mis olid teravad. Haakuvus oli hea, sain ronida soolot, uskumatutes kohtades, näha uskumatuid vaateid. Kaljud nõudsid ohvreid, Mark sai mesilase või herilase käest nõelata ning põgenemisteel sai Anne haava peopessa.
Chillangoe muuseumist- näitusesaalist saime teada, et asulast umbes 12 km kaugusel on kaevandatud 1 miljon untsi kulda. Kuna me seda sel retkel ülesse ei leidnud, otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Google eathist on kaevandus ilusti näha. Tegemist on ümmarguse auguga 300 m sügav ja 1 km raadiusega. Sügavneb astmeliselt justkui amfiteater. Mitte et me kulda leida prooviks aga labidad ja kirkad võtame järgmisel korral kaasa :)
Uus retk on meil plaanitud mahajäetud kaevanduslinnades kolamiseks. Kaks sellist jäävad meile päris lähedale Dimbulahist põhja poole- Mount Mulligan ja Thornborough. Linnad on oma aja ära elanud ja nüüd on seal tühjus.
Kodu poole sõites hakkas sadama, kuulsime teistelt, et olla terve päeva on kallanud. Outbackis olles ei saanud me piiskagi. Tsüklon oli jälle kohal.
Pilte vaata Allani blogist http://www.htg.tartu.ee/~d2allan/2009/koopatrip/
Kolamiseni,
Triin
Meie käiku võiks laias laastus nimetada koopaste käiguks. Koopastes käisime tõesti palju, avastasime neid, ahhetasime ilusate võlvide all, ronisime kaljudel, ilma köiteta, roomasime kitsastes koobastes, et avastada uusi käike, nägime nahkhiiri lendamas, nägime ämblikke, liblikaid ja sisalikke, nägime sadu aastaid vanu kaljujoonistusi, aborigeenide tehtud, mängisime oreliheliredelit stalantiitidega, saime mudaseks, hingeldasime ja higistasime.
Oma matka esimesel päeval st. öösel olime Davis Creegis. Öösel sellepärast, et farmist sõitsime välja pimedas, kella kaheksa paiku. Siin kirde Austraalias läheb pimedaks kell 7 õhtul. Vihma sadas. Tee peal tegime kahe tunnise peatuse Maeebas, nimelt Leo oli leidnud ripakil wifi, hakkasime seda usinalt kasutama. Arvutid olid kõigil välja arvatud Anne, ta oli üsna igavlev. Viis, kuidas Allan Anne kaasa kauples oli väga ekspromt. Anne, kes oli veinist joovastunud pakkis oma käekoti, teadmata, mis teda ees ootab. Anne on meie farmis olnud umbes 2 nädalat. Anne utsitusel sõitsime ööbimiskohta.
Anne teatas kohe, et tema magab autos. Mina ja Allan olime telgis, Mark ja Lehte tõmbasid endale koormakatte peale ja alla. Vihma sadas ikka. Kuna olime roninud suhteliselt kõrgele oli tuult omajagu. Ööbimiskoht oli tegelikult kose vaateplatvorm. Kosk kohises, tuul puhus ja vihma sadas. Mulle tuli kohe meelde kodu- pimedad sügisööd, kui tuul vahtrate ladvus tuuseldab. Lahe oli. Ainult sügise lõhna polnud. Öö oli niiske, et mitte öelda märg. Pole kunagi pidanud magaamiskotti veest välja väänama, nüüd ma tegin seda. Kuid ega külm olnud, märg ainult.
Edasi kulges meie tee tagasi Mareeba poole, läbi Athetoni, Herbetoni, Irvinbangi Pertfordi poole. Irvinbangis lõppes asfalt, ees ootas kruusane tee, teadmata kvaliteediga. Me polnud sugugi kindlad, et tee on üldse läbitav. Wet season. Tee otsusts meid läbi lasta. Neljavedu vajas vaid korra kasutamist. Tee oli pikk ja raputas meid parasjagu. Tegemist oli küll peamagistraaliga Irvinbangi ja Pertfordi vahel, kuid minul tekkis korduvalt tunne, et sõidame mööda külavaheteed. Meeleolu lõid tee peal magavad ja mäluvad lihaveised, hobused. Kummaline tühjus oli seal outbackis, me ei näinud ainustki maja, inimest või autot. Rannikust olime kõigest 150 km eemal. Pertfordi jõudes olime läbinud teadmata arvu pisikesi ojasid, jõgesid. Veel pisikesed aga suurveega kindlasti vaat et läbimatud ja sillad on sellistel teedel tundmatud.
Pertfordist oli Chillangoeni 65 km. Teeolud olid tunduvalt paremad, sõitsime enamus aega kõvakattega teel, kuigi oli ka kruusaseid laike. Tee kõrvale hakkas kerkima kaljusid. Moodustasid kummalise ja ilusa kooskõla koos puudega. Kaljud ise olid enamasti hallikad sinakad, puud tumerohelised. Kaljud olid eemalt vaadates justkui lossid- suured ja kindlad, ilusate võlvakendega.
Tee pealjõudsime järgi kolmele autole, meie üllatus oli suur, kuid mõningase vaatluse tulemusena selgus, et tegemist inimestega meie farmis, kes olid ka otsustanud Chillangoesse tulla.
Koos läksime koopaid uudistama. Kolm koobast oli lukku pandud. Ei saanud ei kõrvalt ega ülevalt sisse, millest oli muidugi kahju. Kuid õnneks selgus, et vabalt saab sisse minna kahte koopasse. Otsisime taskulambid välja ja kümmekond inimest ronisid koopasse. Sisse minek oli libe ja suhteliselt järsk, allpoole läks käik veelgi kitsamaks, siis aga laiened toredaks saaliks. Ühes nurgas oli puhtaveeline ojake. Kogu kalju oli seest kaetud korallidega, stalantiidid laes, madalamad kaakide poolt ära murtud. Esimesest saalist sai teise, mis oli väiksem,puujuured olid end siiani läbi pressinud. Õhku oli all vähe, kõik hingeldasid ja higistasid. Kui hakkasime koopast välja minema, selgus et Stefan pole enam meiega ja ühtäkki ei suutnud keegi meenutada, millal teda viimati nägime. Arvasime et ehk on ta vaikselt koopast välja läinud. Oligi.
Teised läksid tagasi farmi, kui meie hakkasime õhtusööki valmistama. Viisime köögi ülesse vaateplatvormile, kust oli ümbruskonnale hea vaade. Sain taas üle pika aja kokata, roaks valmisid makaroniad muna, juustu ja hernega, kõrvale tegi Monika salatit. (Farmi rahvast otsustasid Monika ja Stefan ööseks meiega laagriplatsi ja toitu jagada). Anne sai endale kotlettide küpsetamise. Kõik see maitses hästi, peale sai rüübata valget veini või piima. Kängurulihast vortsid olid liiast, jätsime nad järgmiseks päevaks.
Öö veetsime taas vaateplatvormil, mis oli seekord katusega.
Järgise hommiku koobas oli nimetatud Pompeii koopaks. Üllatas oma suuruse ja avarusega. Laes nägime nahkhiiri ringi lendamas. Koopaseinad olid kaetud erinevat värvi korallidega, tumerohelist tooni andis hallitus. Koobas viis edasi kahte väiksemasse saali, seinad korallidega kaunistatud. Lahe. Pole midagi sellist veel näinud.
Chillangoe ise oli pisi-pisike asul. Vaikne ja rahulik, elanikud toimetasid omi asju, koerad haugatasid, linnud laulsid. Linn oli heaks vahelduseks Mareeba ja Cairnsile, kus ma enamasti liikvel.
Chillangoest me kaugemale väga palju sõita ei saanud, jõgi tuli ette. Vesi oli meetri jagu sillast kõrgem. Mark tõi oma arbuusi, mille me ära sõime ja koorest paadikesed tegime. Känguruvorstid küpsetasime lõkkel. Enamus sai liiga ära küpsetatud. Maitse- polnud suurem asi, väga spetsiifiline.
Enne jõge nägime liiklusmärki, märgil oli kirjas, et järgmise bensiinijaamani on 560 km!
Tagasiteel veel kaljusid. Peatusime karjamaa serval, mis olid termiidipesi täis pikitud. Karjamaa kõrval seisid kaljud. Avastasime veel koopaid, ilusamad, kui Chillangoes, puutmata, turistidest käimata. Ronisime kaljudel, mis olid teravad. Haakuvus oli hea, sain ronida soolot, uskumatutes kohtades, näha uskumatuid vaateid. Kaljud nõudsid ohvreid, Mark sai mesilase või herilase käest nõelata ning põgenemisteel sai Anne haava peopessa.
Chillangoe muuseumist- näitusesaalist saime teada, et asulast umbes 12 km kaugusel on kaevandatud 1 miljon untsi kulda. Kuna me seda sel retkel ülesse ei leidnud, otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Google eathist on kaevandus ilusti näha. Tegemist on ümmarguse auguga 300 m sügav ja 1 km raadiusega. Sügavneb astmeliselt justkui amfiteater. Mitte et me kulda leida prooviks aga labidad ja kirkad võtame järgmisel korral kaasa :)
Uus retk on meil plaanitud mahajäetud kaevanduslinnades kolamiseks. Kaks sellist jäävad meile päris lähedale Dimbulahist põhja poole- Mount Mulligan ja Thornborough. Linnad on oma aja ära elanud ja nüüd on seal tühjus.
Kodu poole sõites hakkas sadama, kuulsime teistelt, et olla terve päeva on kallanud. Outbackis olles ei saanud me piiskagi. Tsüklon oli jälle kohal.
Pilte vaata Allani blogist http://www.htg.tartu.ee/~d2allan/2009/koopatrip/
Kolamiseni,
Triin
Subscribe to:
Posts (Atom)