Päike polnud veel loojunud. Tund enne ja paar tundi peale loojangut pidi kõige parem aeg olema. Parem aeg, et kakke kuulata. Alustasime värbkakust, kes peab jahti päeval. Euroopa kõige väiksem kakk, leevikesest natuke suurem. Peibutasime teda, kuulatasime ei midagi, läksime edasi. Tiina hakkas veel telefoniga rääkima ja meie arutasime oma vahel, et kui kõrge on Pirita veetase. Ja äkitis, kuulame, keegi piiskub- värbkakk. Läksime päris lähedale, oli nii pisike. Piiksus üsna ärritatult. Kui meist küllalt, lendas edasi aga ikkagi piiskus ja üsna tigedalt ja agresiivselt.
Mõned tunnid hiljem olime juba kuulamas kodukakku. Koht polnud just suurem asi- palju latsernaposte ja valgust. Põlispuud olid olemas. Ennäe tuligi, enne muidugi vastas aga ainult kaks korda. Tiirutas veel paar korda meie peade kohal.
No comments:
Post a Comment