Vahel kohe veab. Olin vaevalt raba äärde jõudnud, kui oma territooriumist andis märku
must rähn, kes puu otsas põristas. Läksin tasakesi lähemale ja ta lasi end oma viis minutit
vahtida. Milline õnn, polnudki musta rähni veel nii lähedalt näinud.
Läksin raba peale, mõtteis ja uudishimuli, et milline see raba siis välja näeb. Äkki kuulsin kedagi ja kohe nägin liikumist. Metssea pere jalutas minust mööda. Esimesena kõndinud emis peatus hetke, et mulle otsa vaadata pilguga, et oh, sa ka siin ja jätkas oma teed. Neid oli kokku seitse, kõik
mustad kui süsi. Minul põlved värisesid, hirmust.
Raba oli huvitav, huvitav just laugaste asetuse pärast. Läänepoolsed laukad olid ümaramad ja pikergused põhja lõuna suunal. Lõuna poole minnes laugaste kuju ja suund äkitsi muutus. Laukad venisid pikaks ja ida- lääne suunalisteks. Ainuke seletatav põhjus on
vee äravoolul. Ilmselt on siin ühinenud kaks raba masiivi.
Aga kus see raba on? Põltsamaast lõunasse jääb. Parem tee rabasse- keera peale Adru peatust
esimesest teeotsast paremale. Mine ja kuula vaikust!
No comments:
Post a Comment