Naisteraba

Tõeline pärl. Nii lahe raba ja nii lähedal Tallinnale, sõitu ehk 30 minutit. Raba servas pidi olema jahiloss, millest suurt märke näinud, ehk ainult maakivist raketega kaev. Kõrval oli osmik, mis sugugi jahilossi mõõtu välja ei andnud. Raimo oli jõudnudki seinale sodida, et ta oli siin, vene keeles muidugi.

Bert ja Raimo ahhetamas maa-aluse veesoone juures.


Raba servast oli omal ajal turvast kaevandatud. Praegu oli turbaaukude ületamine tõeline väljakutse. Väga pehmed kohad. Aimatavad olid
endised turbaaunad, leidsime vanad turbaküüni jäänused. Neid enam rabades naljalt kohta, minu teine leid. Raba servas olid metssead end tõeliselt hästi tundnud. Nende jälgi oli kõikjal, sitta ka.

Matkasime üle raba Tuhala jõeni. Raba peal nägi Bert suurt lindu. Kotkas? Me Raimoga polnud kindlad. Pesa ei pidavat siin kandis igatahes olema. Tuhala jõe äärne oli igavesti põnev. Jõe äärt pidi edasi minnes ( mööda loomarada), nägime kopra söögikohti. Oli ühe pontsaka kase põske pistnud. Natuke maad eemal oli karu askeldanud, ohtralt sisikonda tühjendanud. Poisid leidsid karupesa, Raimo kahtles selles, pidavat liiga väike olema.

Pärliteks osutusid rabasaared. Avarad, lehtpuudega. Siin seal suured põlised kuused. Kähriku peldik ühe all. Arvatavasti olla seal saarel kunagi puisniit olnud. Käisime kahel saarel, kuna saari seal omajagu otsustasime nendel käimiseks eraldi matka teha.

Tagasi tulime tiiruga Leva järve äärest. Kaldad kohati õõtsikud. Leidsin ühe surnud meriski ja ühte saagi nägin teiselpool järve.

Jala võttis päris pehmeks. Sigalahe oli.

Triin