Ei mäletagi mitu korda ma seal Kakerdaja rabas käinud olen. Kümmekond ehk juba. Kurat, kui lahe raba ikkagi. Hoolimata sellest, et seal on nädalavahetusel turistirohke. See ka meie eestlaste üks eripära, kui rappa minna siis tahaks seal olla kindlasti üksi. Pettumus, kui näed kedagi veel. Lohutuseks, et Viru raba veel hullem. Aga lääne turistile on see ka elamus. Nad on oma madalsood juba paarkümmenda aastat tagasi kuivaks tõmmanud. Njah, siit need suured üleujutused ka. Tartut päästab ainult Emajõe suured luhad ja Alam- Pedja suured sood. Veel on ruumi kuhu salvestuda ja kõik ei voola kolinal Tartu peale.
Kakerdajas käisin üle pika aja rist juures, kohas kus Noku talu perepoeg oma otsa leidis. Simmanile ta ei jõudnud, pill leiti järgmine päev lauka servalt. Kadakane rist on, suure sepa poldiga kinnitatud. Kes täpselt teab, mis siin ligi 60 aastat tagasi juhtus.
Hiljem läkin üle raba Mõnuverre metsloomade söödaplatsi vaatama. Muhvigi, nägin ainult linnujälgi, hommikul oli värskelt lund sadanud. Vaatlusonn oli lukus.
3 comments:
Vii mind ka rappa palun :)
ehh, rappa saab ju ise ka minna Liisi!
:)
Aga mul ei ole räätsasi...
Ei tea kas neid Eestis üldse müüakse? Et ostan räätsad ja käin iga päev rabas!?
Post a Comment